Talv tuleb.... Kasahstani kaktus

Alustan oma blogimist taas ilmajutuga, kuna see on lihtsalt erinev Eesti tavapärasest neljast aastaajast.  Butakovkas oli nädalavahetus sombune ja udune nii, et rõdu äärest väga kaugemale ei näinud. Lisaks sadas peenikset vihma, mis öösel lumesajuks üle läks.  Ootamatult kiiresti on kuldne sügis läbi ja võimust võtab hõbevalge talv. Tuulevaikse ilmaga on puud lume raskuse all lookas, meenutades jõuluilma. Torman taas välja pildistama ja vaimustun nagu väike laps või koer esimese lume korral. Aga päike on niipalju terav, et lõunaks on kogu ilu puudelt maha tilkunud. Tegelikult on selline tunne nagu suvi ja talv peaksid omavahel võistlust, kes peale jääb, sest veel nädal tagasi oli siin 26 kraadi sooja ja rõdul istudes oli palavuse kaitseks vaja päikesevarju kasutada. Läbi hakkab saama ka grillimise kõrghooaeg  ning viimane aeg on kirjutada ühest tähtsast komponendist, milleta pole grillimine Kasahstanis mõeldav. Nimelt, liha küpsetamiseks vajalik puit või süsi saksauulist. Seda jändriku stepitaime kutsutakse ka Kasahstani kaktuseks ja on riigi üks kaubamärke nagu Venemaa kask, Inglise tamm, Kanada vaher või Jaapani kirsipuu. Kuigi saksauul kasvab nii Turkmenistanis, Usbekistanis,  Saudi-Araabias, Iraanis, Afganistanis ja Iraagis, on tema levik kõige suurem Kasahstanis (ligi 6 miljonil hektaril).

Võrreldes sihvakate kuuskede ja võimsate paplitega pole saksauul mingi iludus. Ühe Euroopa ränduri reisikirjutisest võime lugeda: „Saksauul - see on veider puu. Tal on tugevalt keerdus tüvi ja väga harali oksad, tekib tunne nagu oleks sattunud nõiutud metsa. Lehti tal pole ja seetõttu ei anna puu kuumal suvepäeval ka päikesekiirte eest varju.  Pigem on puu  võra all veel palavam, kui lageda taeva all, kuna oksad takistavad õhu liikumist.“ Teine rändur aga kirjutab järgmist:„Saksauuli puu on ilma korraliku tüveta, lehtedeta ja ei anna varju. Puidust ei saa peaaegu midagi ehitada. Puud ei saa saagida ega tükeldada, sellega ei saa parvetada.“

Enamus nendest kirjeldustest vastab tõele. Näiteks seda puitu ei saa tõesti vee peal parvetada, kuna vajub põhja. Saksauuli ei saa tavalise saega saagida ega kirvega raiuda, sest ta on liiga tugev, pigem puruneb puit kildudeks või annab kirves järele. Ka pole teadlased üksmeelel, kas saksauul on puu või põõsas, seetõttu nimetatakse teda sageli lihtsalt taimeks. Saksauule on teada kümme liiki, neist kolm kasvab Kasahstanis: must saksauul, valge saksauul ja zaysani saksauul (kuigi mõned teadlased liigitavad viimase musta saksauuli hulka). See hämmastava elujõuga taim kasvab seal, kus teised puud ellu ei jää. Ainult saksauul võib taluda pinna liigsoolasust (kasvades soolajärvede ääres), suvist kuumust ja kuivust, talviseid madalaid temperatuure ning jääb ellu vähese toitaineväärtusega liivas – nagu kaktus! Kuigi temast tekiilat ei valmista, mängib saksauul väga suurt rolli stepi ökosüsteemis. Taime tugevalt arenenud juurestik takistab stepi muutumist eluta liivakõrbeks. Ehitusmaterjaliks on see jändrik puu või põõsas täiesti kõlbmatu, küll aga peetakse teda parimaks küttepuuks maailmas, kuna tal on väga kõrge kütteväärtus (võrdsustatakse kivisöega). Tänu sellele omadusele on saksauuli müümisest saanud tulus äri. Eksperdid soovitavad taime lõigata talvel, kui puu on rabe ja puruneb hästi, jättes juurestiku puutumata. Nii toimides taastuks saksauulisalu umbes 10 aastaga. Kahjuks kasutatakse sellist meetodit väga harva ja pigem toimub saksauuli nn salaküttimine – kevadel veetakse köis ümber puu ja sikutatakse traktori abil kogu taim koos juurtega maa seest välja. Nii on hävitatud  tohutuid ruutkilomeetreid saksauulisalusid ja asustatud punktidest 60 km raadiuses pole alles enam ühtegi täiskasvanud puud, järel on vaid liivaluited, vesi kaob, hävib taimestik selles piirkonnas ja liivatormid tungivad asulateni. Need katastroofilised tagajärjed on võrreldavad Araali mere tragöödiaga ja teadlased on juba häirekella lööma hakanud („Et päästa maa, tuleb päästa saksauul“), plaanides taime paigutamist isegi Punasesse raamatusse. 2002. aastal võeti vastu seadus, millega keelustati osaliselt saksauuli raie, lubatud oli vaid piiratud koguses haigete ja vanade puude lõikamine. Kahjuks ei andnud seadus soovitud tulemusi ja sanitaarraie sildi all jätkati puude juurtega väljatirimist. Lokkava korruptsiooni tingimustes on praktiliselt võimatu seadust jälgida. 2010.aastal keelustati täielikult saksauuli raie Zhambyli rajoonis ning 2012. aastas kehtib keeld kogu riigis. Vaatamata kõikidele jõupingutustele on saksauuli puu ja süsi vabalt poodides müügil ning grillmeistrid sellest puudust ei tunne. Selgituseks nii palju, et taim kasvab üsna kiiresti, tema eluiga on kuskil 30 aastat, siis ta kuivab ja  kuna kuivanud puude korjamine ning müük pole keelatud, siis toimubki kogu äri saksauuliga legaalse ja poollegaalse piiri peal. Oleme meiegi saksauuli söega liha grillinud ja mis seal salata, tuli on terav, põleb kaua ning annab lihale meeldiva spetsiifilise lõhna ja maitse.  Vot sellised on lood Kasahstani kaktusega!

Nüüd aga armas sõber, lugeja teen blogikirjutamisse paarikuulise pausi, kuna pisut rohkem kui nädala pärast olen taas Eestis ja siis kuni jõuludeni. Kuidas Kasahstanis ja Almatõs uut aastat vastu võetakse, saan ehk juba järgmises blogis kirjutada.

Päikesetõus Butakovkas

Hõbevalge mäenõlv

Helesinine taevas, sillerdav päike ja lumi

Sakasuuli puit ootamas liha grillimist

Nii on saksauuli puit müügil poodides (pilt internetist) 

Kasahstani kaktus - saksauul (pilt internetist)

Vananaistesuvi. Appi, meile tulevad allüürnikud!

Almatõs on käes kõige ehedam Бабье лето ehk nn vananaistesuvi, mis tähendab seda, et päevased temperatuurid küündivad  üle 30 kraadi (Butakovkas pisut vähem – 24 -26 kraadi) ja ka ööd on päris soojad 13-15 kraadi. Septembri lõpus tuli meie külas küll esimene lumi maha, aga see kadus päevaga. Mäenõlvadel on sügis oma värvidega tõelise hoo sisse saanud ja ma ei väsi selle pildistamisest, iga päev on mingi muutus. Meie koduaknast vaadates on üks mäekülg saanud erkpunase värvi, nagu oleks metsatulekahju võimust võtnud. Väidetavalt saab sellised  punased sügisvärvid endale metsik aprikoos ehk urjukk. Vastasmäenõlval on aga  puud endile kuldkollase rüü peale saanud ja nüüd taipan ka ütlust – kuldne Almatõ sügis. Kui puid lähemalt vaadata, siis päikese käes tundub tõesti nagu oleksid need peenikese kullatolmuga üle puistatud.  Iga päevaga aga jääb seda värvidemängu järjest vähemaks, sest puud-põõsad on hakanud oma värvilisi lehti kaotama. 

Sellest, et looduses varsti puhkeperiood algab ja külmaks läheb, on aru saanud ka erinevad putukad, kes meeleheitlikult meile allüürnikeks proovivad tulla, kuna  puidust maja annab selleks palju võimalusi. Alguses tõstsin kümneid lepatriinusid tagasi õue, las otsivad omale talvitumiskohti kuskilt mujalt, aga nüüd olen loobunud, kuna otseselt nad meid ei sega. Peaasi, et toidu sisse ei lenda. Teine liik putukaid, keda ma tuvastada pole suutnud, on naljaka kolmnurkse kujuga ja need teevad pisut rohkem tüli. Õhtupimeduses, kui sepistatud laelamp põlema panna, lendavad nad heleda plaksuna vastu lühtri metall osi, siis tiirlevad ümber valgust ja soojust kiirgavate pirnide, kuni kuumarabanduse saavad ja meile pahuralt põrisedes oste pähe (loe: juustesse) prantsatavad ning see ei ole meeldiv. 

Ka tihased on oma tegevust elavdanud ja koguvad putukaid süües endile rasva naha alla. Üks tihane proovis tulutult prisket herilast, kes oli meie tuppa tunginud,  läbi aknaklaasi kätte saada, aga kahjuks see ei õnnestunud, klaas järgi ei andnud. Huvitav, kas siin lindudele talvel toitu ka pannakse? Poes selliseid imeleiutisi nagu rasvapallid, ma küll näinud pole. 

Eelmine nädalavahetus, kui Arti oma partneritega golfi läks mängima, tegin mina pikema matka Butakovka looduspargis. Kuigi Slava, meie autojuht, seda heaks ei kiitnud, sest siin polevat kombeks naisterahval üksi looduses liikuda. Tegelikult on just mägedes inimesed sõbralikud ja üksteise suhtes väga tähelepanelikud, kombeks on vastutulijaid teretada ja pole ka harv juhus, et alustatakse vestlust.   

Aeg- ajalt lendab üle küla lennuk ja hoiatab läbi ruupori tulekahjuohu eest, sest maapind on tõesti tuhkkuiv. Kuni nädala lõpuni ennustatakse sooje ilmu, aga esmaspäevast hakkab sadama. 

28.september - esimene lumi Butakovkas

28.september - esimene lumi Butakovkas

Tulipunane mäenõlv, nagu metsatulekahju

Kuldne sügis - just kui kullatolmuga üle valatud põõsad 

Lepatriinud punaste ja oranžide täppidega -
meie allüürnikud

Kummaline kolmnurkse kujuga üürile soovija

Edasi pilte Butakovka looduspargist

Üleval mägedes on kased oma lehtedest juba lahti saanud

See ürgne, puutamata loodus!

Kuulsad tjan-šani kuused

Loodus ise kutsub ennast pildistama...

Vabalt ringiliikuvad mägihobused

 ja mägiveisekari

Aga kõrgemal mägedes on ikka lumi!

AppleFest 2015

Septembrikuu kolmandal pühapäeval peetakse Almatõ linna päeva, mille raames toimub traditsiooniline õunafestival – AppleFest 2015. Alma-Ata (linna vana nimetus) tähendab ju tõkles „õunte isa“ või „isake õun“. See ümmargune puuvili on ka üks Almatõ sümboleid, kuna linna ümbritsevatel mäenõlvadel on ajalooliselt kasvatatud kuulsaid õunasorte. Seame meiegi sammud Esimese Presidendi Pargi poole, et festivalist osa saada. Juba kaugelt on kuulda rütmikas venekeelne laul „мой Казахстан“ (Minu Kasahstan), mis paneb ennastki reipamalt astuma. Almatõlane armastab selliseid üritusi, taas on rahvast palju. See on ju üks võimalusi pühapäeva koduseintest eelmal veeta. Park on oskuslikult jaotatud sektoriteks, kus tegevust igale vanusele ja maitsele. Teeme pargile väikese tiiru peale, üritan pilte teha. Minu peamine soov on üles otsida turg, kus müügil kõik selle piirkonna kuulsad õunasordid,  kaasa arvatud Almatõ Aport, sest just seda õuna peetakse Almatõ sümboliks ja Kasahstani rahva uhkuseks. Arvatakse, et Aport on üks iidsemaid õunasorte, mille kirjeldusi saab lugeda juba 1175 aata kloostri arhiividest. Kasahstani toodi see õunasort Venemaalt Voroneži kubermangust 1850 aastate keskel. Väidetavalt on siin, selles piirkonnas kontinentaalses kliimas kasvades, Aport saavutanud parimad maitseomadused ja ka suuruse. Kohalikud meenutavad veel neid aegu, kui õunaaedade eest hoolitseti ja õun võis kaaluda 800 grammi! Peale Nõukogude Liidu lagunemist on unarusse jäänud ka õunaaiad, siiski kaalub õun ka tänapäeval 200-300 g. See väga aromaatne magus-hapuka maitsega punapõskne mahlane vili saab valmis septembris ja teda saab säilitada kuni veebruarini. Populaarne on ka õunte kuivatamine. Aporti kui sordi kaitsmiseks ja taastamiseks on loodud riiklik programm, kahjuks pole üksiktootjad aretusest väga huvitatud, kuna puu hakkab vilju kandma alles kaheksa aasta vanuselt, lisaks ei ole antud sort viljakas iga aasta. Tänapäeval on aga aretatud juba sellised sordid, mis on iga aasta vilju täis. 

Teen mõned pildid turu väljapanekutest ning otsustame selleks korraks festivalimelust lahkuda. Meie kodukülas Butakovkas on agaramad oma autod tee äärde parkinud, et korjata mahajäetud õunaaedadest endale talvevarusid.

Piltidele klõpsates näed neid paremini.

AppleFest 2015 Esimese Presidendi Pargis

Tegevust igale vanusele ja maitsele

Kõlab mõnus muusika 60-ndatest

Õunaturg

Iga õun korralikult lapiga läikima löödud 

Kuulus Almatõ Aport

Ei tea, kas jõuame ikka õunad koju tassida või kutsume takso?

Kasahhi vägilastega pilti tegemas

...no ei saanud minagi kehvem olla!

Festivali kunstibaar

Lapsed oma emasid pildistamisega rõõmustamas

Meie koduaia Aport, mõlemad õunad kaaluvad üle 300 grammi

Sügis Butakovkas

Hea sõber, lugeja! Augusti alguses, kui taas Almatõsse tulin, oli minu kindel plaan siia pikemaks ajaks jääda. Paraku teeb elu oma korrektuure. Septembri alguses pidin ootamatult tagasi Eestisse minema, et oma emal abiks olla. Seoses sellega tulevad mulle alati meelde enda lapsepõlves kõrge palavikuga põetud haigused, kus ema kõiki tööreegleid ja -eeskirju trotsides lõunaks koju kiirustas, et mind selles üksinduses lohutada ja minu tervisliku seisundit kontrollida. Tol ajal oli ju kodune telefon luksuskaup, mobiili polnud veel leiutatud ja haige lapsega kodus istumine ei olnud in. Nüüd, kui meie vanemad (mul kahjuks ainult ema veel) on eluteel jõudnud sellesse etappi, kus abistaja-abivajaja rollid on vahetunud, võtan selle rollivahetuse tänutundega vastu, nii palju kui see võimalik on. Sellest on tingitud ka minu pikem paus blogikirjutamisse. Õnneks peale kahenädalast Tartus olekut on olukord niipalju kontrolli all, et saan tagasi Almatõsse tulla. Suur tänu ka kõikidele abistajatele!

Kodukülas Butakovkas on sügis mäenõlvadele kollaseid, punaseid, oraanže värve puistanud ja õhus on tunda tugevat küpsete õunte lõhna. Meie autojuht Slava rõõmustab, et jõuan siia täpselt õigeks ajaks, kuna just on algamas nn kuldne sügis. Ka meie aias on õunad valmis saanud, need on tõesti imemaistvad! Perenaine on juba õunakastid maja seina äärde välja toonud, et saaks sobiva ilmaga need punapõsksed puuviljad talvekorterisse paigutada. Mina aga olen esimesed õunamagustoidud valmis teinud. Nädalavahetusel on Almatõs suur õunafestival, millest pikemalt juba järgmises postituses.

Sügis Butakovkas

Sügis Butakovkas

Sügis Butakovkas

(Küla) tänavalehmad

(Küla) tänavalehmad

Kuulus õunasort - Almatõ Aport

Õunapuu sügispäikeses

Kaneeli ja pähklitega ahjus küpsetatud õunad krõbeda kaerahelbekattega.
Puudu on veel jäätis

Seiklused Arnavutköy's

Arti peab nädalaks töö asjus Istanbuli minema ja otsustan seekord kaasa minna. Mul ei olnud plaanis oma blogi Istanbulijuttudega segada, kuni selle hetkeni, mis meiga seal juhtus. See olukord/sündmus oli nii kummaline ja ebatavaline, et tahan seda ka teiega jagada.

Niisiis, oleme kolmapäevast alates Istanbulis. Seekord me ei peatu hotellis, vaid rendime hoopis korterit Arnavutköy linnaosas, mis jääb väga lähedale meie korterile, mida seal elades üürisime. Arti ajab oma töö asju Istanbuli kontoris, mina saan linnas ringi vaadata. Tore on siin tagasi olla. Kõik on juba tuttav selles piirkonnas: tean kus on toidupoed, kust hommikul värsket simitit (seesamiseemne rõngas, mis kuulub lahutamatu osana Türgi hommikusöögi juurde) või mahla saab osta. Isegi tänavakoerad tunnen ära, kes aeg- ajalt mind poeskäikudel või Bosporuse ääres jalutades saatsid! Nädalavahetuseks lubab Arti Iraanlasest töökaaslane lahkelt meile oma autot. Ise ta sõidab reedel otse kontorist lennujaama, et mõneks päevaks kodumaale minna. Tahame pühapäeval sõita autoga üle Bosporuse Aasia poole peale, et sealt laevaga külastada Printsi saari. Algatuseks aga plaanime teha mõnusa hommikusöögi meie lemmikkohas Bebeki keskuses. Ilm pole kiita, tibutab vihma ja  me otsustame jalutamise asemel autoga minna. Väljume oma renditud korterist ja..... autot, mis sai eelmine õhtu pargitud maja kõrvale kitsale põiktänavale, pole! Jõnks käib südamest läbi. Kas tõesti varastatud? Aga kes tahab endale Istanbulis Ford Focust varastada?  - teeb Arti mulle selle küsimusega asjad selgeks. Seega jääb ainus variant, et auto on valesti parkimise pärast ära viidud.  Siin käib see sekunditega. Veel eelmine õhtu vaatasime, kuidas usin tõstuk valesse kohta tee äärde pargitud autosid järjest minema viis. Kas nüüd on siis meie kord ja mida edasi teha? Kust otsida? Me ei tea auto numbrit ja lisaks jäid dokumendid ka autosse. Ainult võtmed on alles. Siiski teab Arti ühte kohta, kuhu valesti pargitud autod selles piirkonnas viiakse. Võtame takso ja sõidame sinna, aga autot seal pole. Kuigi on pühapäev, otsustab Arti helistada ühele Istanbuli kontori töötajale. Tema jutust saame aru, et pole probleemi, küll nad selle Fordi üles leiavad ning me suundume rahulikult Bebeki keskusesse hommikust sööma ja ootama asjade edasist käiku. Möödas on juba üle tunni, ikka tulemusi pole, siis saadetakse meile üks kontori autojuhtidest järgi ja sõidame taas võimalike parklaid läbi. Tulemus null, parklates pole ühtegi valget Fordi, rääkimata Ford Focusest.  Viimases hädas suundume Istanbuli kontorisse, et väljaselgitada auto number, sest keegi seda täpselt ei tea. Hetkel ei tihka me ka Iraanlasest sõbrale helistada, et selline piinlik lugu tema autoga juhtus. Numbri teadasaamine ei aita.  Kogu kontori abistav personal on sel vihmasel pühapäeva hommikul autootsinguteks üles rivistatud, aga auto oleks nagu maa pealt kadunud! Lõpuks tahab autojuht täpselt näha kohta, kus Ford pargitud oli, äkki see toob mingit selgust? Vähetõenäoline, aga proovida ju võib.... nii, kui meie abistaja seda kohta näeb, tuleb mitmetunnisele segadusele täiesti ootamatu lahendus. Korter, mida me sel korral rendime, asub kõrval majas autoomaniku korterist. Õnneks meie abiline teab seda ja teeb paar türgikeelset kõnet. Selgus, et majahaldajal on Fordi varuvõtmed ja ta arvas, et autoomanik on auto lihtsalt tänavale unustanud ning otsustas selle laupäeva hilisõhtul hoovi, oma tavalisele kohale parkida. Seega, valge neljarattaline, mida me terve hommik mööda Istanbuli taga ajasime, oli meie pargitud kohast viis meetrit eemal raudväravate taga kinnises hoovis!

Kas saab olla veel ebatavalisemat kokkusattumust! Me oleme linnas, kus on 17 miljonit elaniku, me rendime korterit autoomaniku kõrvalmajas (teadmata seda) ja juhtumisi on kellelgi veel võtmed, kes otsustab auto ööseks turvalisemasse kohta parkida. Kui suur on selle juhtumi tõenäosus? Aga lõpp hea, kõik hea! Toibudes kogu loost, otsustame Isatnbuli mõneks tunniks seljataha jätta ja suundume maalilisse Mustamere ranniku linna nimega Šile, ikka sellesama Ford Focusega. Printsi saared jäid seekord nägemata. 

Hulljulged Bosporuses

Õhtune jalutuskäik sõpradega

Rohelusse uppuv maja Arnavutköy linnaosas

Arnavutköy

Äkki hakkab sadama?

Galata Tower, Istanbul

Šile tuletorn Mustamere ääres

Šile linna rannik

Šile linna rannik