12.aprill
Kuna aeg on piiratud (on jäänud täpselt nädal aega Almatõs olla, siis olen mõneks ajaks tagasi Eestis), tuleb iga puhkepäeva maksimaalselt ära kasutada. Pühapäeval alustame sõitu Almatõ ühe kuulsaima vaatamisväärsuse – Большое Алматинское озеро ehk Suur Almatõ järv – suunas. Linnast välja õites ei leia me kohe õiget teeotsa üles ja sattume hoopis ühte individuaalelamu rajooni. Tänavad on kitsad ja hirmuga mõtlen, mis saab siis, kui mõni auto vastu peaks tulema. Taas tuttav pilt – kõrged betoonaiad ja nende taga väikestel (umb. 800 – 1000 m2) kruntidel laiutamas hiigelsuured 3-4 korruselised villad, millel ruutmeetreid minimaalselt 400. Lisaks lookleb mööda tänavaid ebakorrapäraselt painutatud kollane gaasitoru. Võiks öelda, et kollane gaasitoru on Almatõ elurajoonide sümbol, sest maa alla ei saa seda maavärina ohu tõttu paigutada. Peale pooletunnist tiirutamist oleme lõpuks õigel teel. Suur Almatõ järv asub umbes 28 km linnast ja 2511 meetrit üle merepinna. Esialgu on tõus vaevumärgatav, sõidame paralleelselt jõega mööda mäekuru põhja. Jõe ääres on Almatõlaste poolt ära kasutatud iga vaba maatükike, et seal oma sõprade või perega mõnus piknik maha pidada. Kindlasti käib selle juurde kas lõkkel või siis kaasavõetud mangalil ehk grillvannil lihaküpsetamine, sageli on ka laud ja toolid kaasas. Almatõlased armastavad looduses käia, ei loe vähesed soojakraadid ning lumi, peaasi, et päike paistab ja seda siin jagub. Ühel hetkel hakkab tee looklema mööda serpentiini 12 %-lise kaldega ülespoole, ilm muutub külmemaks ja tee lumisemaks. Järve ääres on vaid mõned soojakraadid (muide, all linnas oli sooja 23) ja järv ise jääkatte all.
Kuna aeg on piiratud (on jäänud täpselt nädal aega Almatõs olla, siis olen mõneks ajaks tagasi Eestis), tuleb iga puhkepäeva maksimaalselt ära kasutada. Pühapäeval alustame sõitu Almatõ ühe kuulsaima vaatamisväärsuse – Большое Алматинское озеро ehk Suur Almatõ järv – suunas. Linnast välja õites ei leia me kohe õiget teeotsa üles ja sattume hoopis ühte individuaalelamu rajooni. Tänavad on kitsad ja hirmuga mõtlen, mis saab siis, kui mõni auto vastu peaks tulema. Taas tuttav pilt – kõrged betoonaiad ja nende taga väikestel (umb. 800 – 1000 m2) kruntidel laiutamas hiigelsuured 3-4 korruselised villad, millel ruutmeetreid minimaalselt 400. Lisaks lookleb mööda tänavaid ebakorrapäraselt painutatud kollane gaasitoru. Võiks öelda, et kollane gaasitoru on Almatõ elurajoonide sümbol, sest maa alla ei saa seda maavärina ohu tõttu paigutada. Peale pooletunnist tiirutamist oleme lõpuks õigel teel. Suur Almatõ järv asub umbes 28 km linnast ja 2511 meetrit üle merepinna. Esialgu on tõus vaevumärgatav, sõidame paralleelselt jõega mööda mäekuru põhja. Jõe ääres on Almatõlaste poolt ära kasutatud iga vaba maatükike, et seal oma sõprade või perega mõnus piknik maha pidada. Kindlasti käib selle juurde kas lõkkel või siis kaasavõetud mangalil ehk grillvannil lihaküpsetamine, sageli on ka laud ja toolid kaasas. Almatõlased armastavad looduses käia, ei loe vähesed soojakraadid ning lumi, peaasi, et päike paistab ja seda siin jagub. Ühel hetkel hakkab tee looklema mööda serpentiini 12 %-lise kaldega ülespoole, ilm muutub külmemaks ja tee lumisemaks. Järve ääres on vaid mõned soojakraadid (muide, all linnas oli sooja 23) ja järv ise jääkatte all.
 |
| Suur Almatõ järv |
 |
| 2511 meetrit üle merepinna, vaade ümbrusele |
Pilt seal kõrgel mägedes on sellegipoolest
lummav, kuid parim aeg selle loodusime külastamiseks on kuu aega hiljem, siis kui jää on ära sulanud
ja kristallselge helesinine järvevesi on tugevaks kontrastiks rohelistele
mäenõlvadele. Vee temperatuur jääb ka suvel alla 10 kraadi ja väidetavalt tuleb
järvest almatõlaste joogivesi.
Tagasi linna sõites teeme peatuse talus, milles
samojeedikutsikad müüakse. Lõunat sööme ühes kohalikus toidukohas, kus
pakutakse lambalihahautist, mis on pisut rasvane, aga hästi matsestatud.
 |
| Söögikoht kasahhi moodi |
