Ilmataadi vembud

Ilm siin mägedes võib hetkega muutuda, mida oleme ise paaril korral kogeda saanud. Eile oli väga kuum päev, all linnas 36 kraadi sooja ja mägedes, meie külas Butakovkas, pisut jahedam – 28 kraadi. Ka õhtu saabudes olid soojakraadid visad langema, isegi siis, kui päike juba mägede taha vajus. Majas olid kõik võimalikud aknad avatud, et mingigi tuuleõhk kuumust alandaks. Seega, õhtu oli tuulevaikne ja lõunamaiselt soe, kuni ühel hetkel kõik muutus. Järsku puhuma hakanud tugev tuul tahtis puidust aiamööblit minema viia ja painutas ähvardavalt päikesevarju. Hakkasime aknaid sulgema, kuid tuule vihisedes avanes häälekalt kolksudes mõni teine aken, liigutades hirmuäratavalt kardinaid, nagu mõnes õudusfilmis! Öö läbi ladistas vihma sadada ja see ei olnud mingi rahulik suvine vihmasabin, vaid korralik paduvihm. Hommikuks on termomeetri pügalad langenud kuue kraadi peale ja tundub, et peale vihma sajab taevast ka midagi veest tahkemat. Taamal on mäetipud edale värsked lumemütsid pähe saanud. Aga homseks lubatakse taas päikest ja 28 soojakraadi. Vot selline võib olla juuni Almatõs!

Pilt meie rõdult 1.juunil

Pilt meie rõdult nädal hiljem

Eestlased Almatõs

Koos meiega on hetkel Almatõs kokku kuus eestlast. Minu esimene kohtumine nendega toimub nädal tagasi Hardi pool. Plaanime ette võtta väikese matka mägedesse, aga kahjuks hakkab sadama ja seetõttu naudime vihmasabina saatel Hardi ja tema filipiinlannast abikaasa külalislahkust nende besedkas ehk lehtlas. Saan aru, et selle väikese seltskonna kokkusaamised on üsna regulaarsed (vähemalt 1-2 korda kuus) ja võimalusel võetakse ette ka mõni matkarada. Peale meie tuleb Hardi juurde Jüri oma kasahhitarist kaasaga. Kahjuks ei saa tulla Erik ja Katrin oma abikaasaga. Vaatamata sellele möödub õhtu lõbusas meeleolus maitsvat šašlõkki süües. Lepime kohe kokku uue kohtumise nädal hiljem pühapäeval meie juures. Sel korral ilmataat alt ei vea ja teeme koos 2,5 tunnise matka meie lähedal asuvas Butakovka looduspargis. Täna saan tuttavaks kolmanda eestlase Erikuga, Katrin viibib taas komandeeringus ja ei saa tulla. Kuna mina olen juba viie päeva pärast tagasi Eestis, siis seekord kahjuks jääbki mul neljanda eestlase, Katriniga, kohtumata. Peale matka Butakovka koseni ja tagasi, grillime meie juures maitsvat Vahemere kala nimega seabass ehk huntahven ning lambaliha. Lisaks saame külalisi kostitada traditsioonilise musta rukkileivaga, mille ma eelmine õhtu küpsetasin, sest Almatõst ei ole võimalik normaalset leiba saada.

Kokkuvõttes oli taas väga südamlik ja tore kohtumine. See, mida eestlased siin „seitseme maa ja mere taga“ igapäevaselt teevad, jääb mõneks teiseks korraks kirjutada, kui mul endal pilt pisut selgem on.

Kolm eestlast jutuhoos: Arti, Erik ja Hardi

Neljas eestlane - Jüri

Veel üks matkakaaslane - Hardi koer Scott

Kevadiselt lopsakas mägiaas

Butakovka looduspargi kosk

Mägihobused

Džiip, lehmad ja grillpidu

Ettevaatust A!

3. juuni

Lubasin Almatõ linna transpordsist kirjutada. Elanike arv linnas kasvab pidevalt ja sellega seoses tuleb juurde ka autosid, mis ei taha enam siia normaalselt ära mahtuda. Seetõttu on liikumine saamas tõsiseks probleemiks, eriti tipptundidel. Autopark on kirev – näha on väsinud olekuga nii vene kui muu maailma autosid ja uhkeid limusiine. Aga huvitav on see, et Almatõs on väga suur kontsentratsioon maastureid. Võin väita, et ligi kolmandik linnas ringiliikuvatest autodest on maasturid. Miks see nii on? Läbi ajaloo on kasahhidele, kui rändrahvale, transport (vanasti hobune, tänapäeval auto) olnud eluliselt tähtis küsimus. Seetõttu oli hobuse vargus üks karmimaid kuritegusid ja selle eest võidi varas ka lihtsalt maha lüüa. Tänapäeval on suurem, uhkem, kõrgem džiip seisuse ja rikkuse näitaja ning pole kuulnud, et autosid siin üldse keegi varastada julgeb. Tegelikult on maasturitel siin mägedes liigeldes ka praktiline väärtus, eriti siis, kui lumi maha tuleb. Nii mõnelegi 20-30 aastat vanale autole on mäest üles ronimine tõsine katsumus, mida ilmestab tohutu tumesinine tossupilv, mis tuulevaikse ilmaga samasse kohta pikaks ajaks hõljuma jääb (sealt ka väga sage sudu probleem). Kuigi Almatõs on teed päris heas korras, ei saa seda öelda maanteede kohta, kus taas saad aru džiibi vajalikusest. 

Ühistrasnsport on samuti kirev: trammid, trollid, bussid ja 2011 aasta lõpus avati esimene metrooliin, mida on ehitatud juba ligi 27 aastat. Kuigi Almatõ metrood ja selle jaamu peetakse üheks uhkeimaks Kesk-Aasias, pole ma veel näinud rahvamasse sinna suundumas. Eks iga uus asi vajab harjumist. Sama lugu on linna viimastel päevadel tekkinud A ehk bussiradadega, kus võib ainult ühistransport liigelda ja seda õigust ei jäta bussijuhid kasutamata, andes oma tulekust pikalt ja närviliselt signaaliga märku, isegi siis, kui sinu autorattad liiga lähedale A-rajale kalduvad. Kuigi on näha veel eelmisel sajandil toodetud tugevat vingugaasi väljaajavaid busse, muutub ühistransport järjest keskkonnasõbalikumaks ja pange nüüd tähele – selle aasta lõpus lubatakse kasutusele võtta elektrooniline piletisüsteem ja validaatorid ning bussid varustatakse konditsioneeridega! Liikluskultuurist ka natuke – see on täitsa talutav ja Istanbuliga võrreldes lausa rahulik. Võiks arvata, et lõunamaa temperament lööb välja, aga seda on siin korralikult ohjeldatud krõbedate trahvidega. Linnas on palju kaameraid ja tohu hulk korravalvureid, kes jälgivad igat väiksematki rikkumist. Sõltumata probleemist on tavaline trahv 100 dollarit. Alkoholi suhtes on 0-tolerants, kuid on olemas teenus, mis sind vajadusel koos autoga turvaliselt koju toob ja polegi väga kallis.

Taksod on olemas, aga need ei paista Almatõs eriti silma. Samas on linnas levinud hääletamise variant ja kui auto peatub, lepid kokku hinna ning saad ka nii sihtpunkti jõuda.

Üks päevinäinud liinibuss

Tavaline parklapilt - 7 maasturit reas