Augusti viimasel nädalavahetusel
võtame külalistega ette sõidu Kõrgõstani Issõk-Kuli järve äärde. Oleme sellest
riigist palju kiitvaid sõnu kuulnud. Maja perenaine on aastaid suvel seal
erinevates kohtades puhanud, ka Slava armastab seal puhkamas käia ning temalt
saamegi soovitused nii ööbimise kui ka selle kohta kuidas sinna sõita. Valime
pansionaadi, millel uhke nimi „Marco Polo“, saanud nime kuulsa Itaalia ränduri
ja maadeuurija järgi, kes selles piirkonnas (nn Siiditee) oma onu ja isaga 13. sajandil ringi rändas. Almatõst
Issõk-Kuli järve äärde saab sõita kahte erinevat teed pidi, esimene on pisut
pikem üle 600 km ja läheb Bishkekist mööda ning on põhiline trass Kasahstani ja
Kõrgõstani vahel. Teist teed kasutatakse
vähem, see läheb teiseltpoolt järve, on umbes 150 km lühem ja huvitavama loodusega. Väikese arutelu
järel valime lühema teekonna, kuigi peame piiripunkti jõudma enne kella kuut
õhtul (Slava info on see, et punkt on avatud ainult kella 9-18).
Artil on reede hommikul veel
üks üritus, millest ta kindlasti osa võtma peab ja me lepime kokku, et alustame
linnast sõitu pisut enne kella kahte, siis peaksime ilusti graafikus olema.
Kell aga tiksub minuteid üle kahe, Arti ürituse lõpp venib ja me saame linnast
alles poole kolme ajal minema. Nüüd läheb kiireks, sest piiripunktini on umbes
300 km ja teekond läbib mitmeid linnasid, kus sageli politsei patrull väljas ja
tuleb olla väga tähelepanelik. Esimest linna läbides oleme just suurt ristteed
ületamas, kui näeme kuidas politseinik peab armutult kinni kõik autod, kes parempoolsest reast ristmiku ületavad ja
tema kaastöötaja suhtleb nn liiklusrikkujatega patrullautos, sinna on lausa
järjekord tekkinud. Põhjuseks selgitati, et parempoolsest reast võib ainult
parempööret sooritada. Kuidas see meie jaoks lõppes polegi nii tähtis, oluline
on see, et kaotame 10-15 minutit väärtuslikku reisiaega. Muide, tagasisõites
vaatame selle ristmiku uuesti üle ja sellel puudub igasugune keelav märk
parempoolsest reast ristmiku ületada või suunav märk: „kohustuslik sõidusuund“ ehk
teisisõnu, patrullauto oli lihtsalt rahateenimise eesmärgil väljas, teades
kindlalt, et inimesed kiirustavad reede õhtupoolikul koju või nädalavahetust
veetma ja ei viitsi vaidlema hakata.
Lihtsam on sellisel juhul mingi summa ära maksta ja otseloomulikult ei toetata kogutud
rahaga maantee korrashoidu või uute teede rajamist. Jälgisin mõnda aega neid
kinnipeetud autosid, millest autojuhid alistunult rahakott näpus patrullauto
poole lonkisid, nagu läheks poodi sisseoste tegema. Millal ja kas üldse
sellisele asjale lõpp suudetakse teha? Oleme ajahädas, Arti kiirustab ja teeb ühes
järgmistest linnadest saatusliku vea, kui alustab möödasõitu väga aeglaselt sõitvast
palgiautost ületades pideva joonega ala, mis on Kashastani mõistes ränk eksimus
ja kohe näeme ka politseid! Kaotame taas 15 minutit reisiaega ja võimalus
õigeks ajaks piiripunkti jõuda järjest kahaneb. Õnneks on varsti suuremad linnad
läbi ja algab lõputu stepitee läbi maalilise Sharyni kanjoni. Kahjuks pole aega
peatuda ja pilte teha, kuigi on veel väike lootus, et info piiripunkti
sugemisest pole õige. Läbime viimase Kasahstani linna täpselt 17.40, aga meie
andmetel on piirini veel 25-30 km. Kas ikka jõuame või peame öö stepiavarustes veetma?
Peast käib läbi mõte, et oleks ikka võinud Bishkeki kaudu minna, seal ju piir
kogu aeg avatud... Arti võtab autol tuurid üles ja kihutab läbi aukliku ning
treppisõidetud, pea-aegu olematut kruusateed piiripunkti poole. Lõpuks märkame madalamal
lauges orus keset tühja steppi
majadekompleksi, oleme piiril 17.58 ja piirivalvuril on meid nähes kasahhi
rahvusele omased tumepruunid mandlisilmad nii ümmargused, kui vähegi võimalik ning
esimene lause peale tervitust on: „Te sõitsite väga kiiresti!“ Jõnks käib südamest läbi, kas tõesti tahetakse
jälle trahvi teha?! Vastame, et pidime ju kiirustama, kuna punkt pannakse kohe
kinni. „Teil on õige info, piiri
suletakse kell 18. Me kuulsime kaugelt, kuidas te tulite! Mürin oli väga suur
ja tolmupilv ka!“ jätkab mundrimees sõbralikku vestlust ning minu silmade eest
käib läbi filmijupp kuidas piiril meie tulek välja võis näha: vaikne
õhtupoolik, inimtühi stepp, piirivalvurid hakkavad oma tööpäeva lõpetama, kui äkki kostab orus olevasse piiripunkti tugev
mürin nagu algaks maavärin või oleks äike kuskil, siis tõuseb mäe tagant esile
tihe tolmupilv ja seejärel kihutab mäest alla must džiip, millel rattad vaevu
maad puudutavad just kui Dakari ralli viimasel etapil või märulifilmi tagaajamisstseenis,
ainult puudu on teised autod...
Ületame Kasahstani ja
Kõrgõstani piiri viperusteta, sõbralikkuse võtmeks on vene keele oskus, mida
kõrgelt hinnatakse. Edasi pole teel enam
mingeid takistusi, jõuame Marco Polo pansionaati pisut enne kella üheksat
õhtul.
|
Kristallselge veega Issõk-Kuli järv |
Laupäeva hommik. Vaatame
pansionaadis ringi, maa-ala on suur, rohelusse uppuval territooriumil on kahe-
ja kolmekorruselised erineva arhitektuuriga majad. Issõk-Kuli järv on tuulevaikuses
peegelsile, taamal üle järve läbi päikese vine on näha lumiste tippudega mäestik,
mis on Tjan-Shani põhjapoolseim osa Ile-Alatau, linnulennult üle mägede asubki
Almatõ. Meie päevapakett sisaldab ka kolme toidukorda ja kuigi Slava seda väga
soojalt ei soovitanud, otsustame esimesel päeval hommikusöögi ära proovida. Mis
sellel ikka nii hullu saab olla? Aga peame tunnistama, et siin on pansionaadil
tõsist arenguruumi. Valikus on maitsetu tatrapuder ja eelmisel õhtul
valmistatud külmad pannkoogid, milles tõenäoliselt vaid kaks komponenti - vesi ja jahu, peal törts vedelat kuivamise
märke näitavat hapukoort, lisaks on laual kuivad saiaviilud ja natuke võid.
Sellises kliimas, kus tomatid-kurgid ise kasvavad, võiks ikka midagi värsket
laual olla.
|
19.sajandil ehitatud vene ortodoksi kirik Karakoli linnas |
Otsustame järgmistest toidukordadest loobuda ja suundume lähimasse
linna nimega Karakol, mis on saanud oma nime linna läbiva samanimelise jõe
järgi. Erinevatel aegadel on linna nimeks olnud ka Przhevalsk. Linnast leiame
inimtühja kohviku, kuid saame tõelise elamuse maitsvast omletist, meega pannkookidest ja heast kohvist. Peale
hommikusööki vaatame natuke linnas ringi, teen pilte ajaloolisest puidust
kirikust ning siis suundume mägedesse. Proovime autoga sõita nii kaugele, kui
tee kvaliteet veel kannatab ja peatume ühe maja juures. Saame maja peremehega
kaubale parkimise osas ja alustame oma matka mööda teed, mis kulgeb
paralleelselt maalilise mägijõega. Mõnda aega kõnnib meiega kaasa ka kohalik
majaperemees, kes räägib riigi poliitilisest olukorrast, demokraatiast,
inimeste vaesusest ja maapõues leiduvates rikkustest. Käänuline mägijõgi ja ümbruskonna loodus pakub pildistamisrõõmu
iga saja meetri tagant. 15 km matkarada viib mägedesse, mille lõpp-punktiks on
ööbimisvõimalusega turismikeskus. Kogu teekonda me seekord ajanappuse tõttu
ette ei võta.
|
Karakoli turg |
Peale lõunat pöördume tagasi,
ostame Karakoli turult olematu hinnaga väga magusaid maasikaid ja metsikuid aprikoose (5 liitrine ämber maasikaid
on 200 somi ehk umbes 2.50 eurot, samasse hinnaklassi jäävad ka aprikoosid) ning sõidame pansionaati Issõk-Kuli järve
mõnusid nautima. Järv asub 1607 m üle mere pinna ja on suuruselt maailma mägijärvedest teisel kohal, selle pikkus on 162 km ja laius 60 km, keskmine sügavus on 278, aga
kõige sügavam koht on ligi 700 meetrit. Augusti kuuks on järv jahedalt
karastava temperatuuriga, kus mõnus ujuda ja avastan, et vesi ei tee silmadele
liiga, sest on kergelt soolane. Hiljem saan teada, et järve soolasus on 0,6%,
mis on üsna sarnane pisaravedelikule. Järve
nimi tuleb kirgiisi keelsest sõnast „soe järv“ ja kuigi see on aastaringselt ümbritsetud
lumiste mäetippudega, ei jäätu Issõk-Kuli järv tänu tema soolsusele kunagi ära.
|
Issõk-Kuli järv |
|
Õhtune Issõk-Kul |
Pühapäeva hommik. Teeme veel
karastavad suplused järves ja algabki tagasisõit Almatõsse. Karakolist leiame tripadvisori järgi parima
soovitusega hommikusöögi koha. See on hubane kodune kohvik ja toit maitsev.
Kohviku seinal ripub maakaart, kus ära märgitud kõikide külastajate
koduriigid. Paneme pidulikult mägi ka Eesti kohale. Peale hommikusööki käime Karakoli turult läbi
ja ma ostan terve ämbritäie metsikuid astelpaju marju, mis siin igal pool
mägedes kasvavad. Võrreldes maasikatega on hind pisut kallim, 5 liitrit marju on umbes 7 eurot, samas on
neid ka pikkade teravate asteldega okstelt keerulisem korjata. Tagasiteel on
aega ümbrust vaadata, see on tõesti imeline: sametrohelistel inimasustustest
puutumatutel mäenõlvadel mitmesajapealised lamba- ja hobusekarjad, tee kõrval looklemas
mägijõgi. Kõrgõstan on väga roheline maa ja suvised teperatuurid võrreldes
Kasahstaniga veidi inimlikumad, temperatuur kekssuvel jääb 27°C juurde ja talvel mõned kraadid alla nulli, kõrgmägedes on
muidugi teperatuurikõikumised suuremad. Aeg-ajalt on teede ääres mesinikud oma
tooteid pakkumas, mee erinevaid sorte on palju, sõltuvalt taimede
õitsemisperioodist ja hinnad kaks korda odavamad kui Eestis. Saame keset
mesilaste suminat proovida erinevaid meesorte ja meie lemmikuks osutub tugeva
aroomi ja maitsega barbarissi mesi.
|
Roheline Kõrgõstan |
Kuigi Kõrgõstan on Kesk-Aasia
riikidest kõige vabam ja demokraatlikum, on see maa ka üks vaesemaid regioonis.
Ligi 40 % elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Kõige tähtsam majandusharu on
põllumajandus, aga palju sõltub majandus ka kulla ekspordist. Kõrgõstan on
rikas oma kauni looduse poolest. Kõik, kes seda maad on külastanud, on
vaimustuses võrratust loodusest ja lahketest inimestest. Väidetavalt on
Kõrgõstan rikas ka erinevate maavarade poolest, aga kahjuks on seda kõike
keeruline maapõuest kätte saada.
Taas tagasi Kasahstani
territooriumil on meil seekord aega Sharyni kanjoni juures peatus teha. Ühes teeäärses parklas saame proovida kumõssi (hapendatud märapiim) ja ostame kaasa
traditsioonilist Kasahstani kuivatatud juustu. Kuivatatud juustud on päris
head, aga peab tunnistama, et kumõssi maitse on pehmelt öeldes harjumatu. Edasi
laabub meie reis Almatõsse ilma viperusteta, ainult järgmisel hommikul
avastame, et auto tagumine rehv on täiesti tühi. Hea, et see teel Kõrgostani ei
juhtunud....
|
Ühes Karakoli kohvikus Eestit maailmakaardile panemas |
|
Eestist märk maas! |
|
Mee degusteerimine ja ostmine |
Maaliline Sharyni kanjon
Edasi pilte mägimatkast
|
Urjuk ehk metsik aprikoos |
|
Vabalt looduses kasvav astelpaju |
|
Tagasi kodus, astelpajumarjad puhastatud ja ootavad toormoosiks tegemist
|