Vana-aasta õhtu ja Kesk-Aasia toit

Kuidas siis almatõlane vana aasta ära saadab ja uue vastu võtab? Ega midagi väga teistmoodi käitumist võrreldes Eesti vana-aasta õhtuga me ei märganud.  31.detsembril oli küll toidupoodides viimsepäeva tunne – nii palju rahvast ma polnud veel siin ostlemas näinud! Ühte erinevust siiski märkasin. Kuna kristlike jõule siin ei peeta, siis tehakse kingitusi aasta viimasel päeval ja nii läks ka väikestes poodides hilistele ostlejatele kaubaks igasugune kinkekarp koos kommidega ja mõne karvase olendiga, mis veel lettidele alles oli jäänud. Lisaks proovisime uurida traditsioone ka kohalike käest, kui nad uudishimulikult meid Shymbulaki suusakeskuses gondliga üles sõites kõnetasid: „Where are you from?“. Suuremalt jaolt veededakse vana-aasta õhtu ikka kodus pere ja sõprade seltsis ning süüakse hobuseliha. Väljas söömist ei soovitanud meile nii see gondliseltskond ega ka Slava, meie autojuht. Seletus oli lihtne -keevavereline kasahhi rahvas ei oska alkoholiga piiri pidada ja siis võime ka meie ootamatult nende sekeldustesse sattuda. Niisiis, otsustasime aasta ära saata turvaliselt kodus hea toidu ja internetist vaadatava Eesti televisiooni seltsis. Hobuseliha jäi seekord menüüst välja, aga olen mõnikord sellest teinud maitsvaid kotlette. 

Väike erinevus eestlaste ja siinse rahva vahel tuli välja ka ilutulestikuga.  Kui eestlased on pigem kärsitud ja alustavad oma rakettidega paugutamist enne aastanumbri vahetumist, et ikka naabrimehest ette jõuaks, siis meie külas algas ilutulestik alles mõned minutid hiljem. Ehk siis, aasta saadeti ära rahulikult toas klaase kokku lüües ja alles seejärel suunduti välja rakette laskma. Algul arvasime juba, et loomasõbralik Butakovka küla on kokku leppinud, et ei ehmata oma neljajalgseid aasta viimasel päeval, kuid see oli ennatlik. Väikese küla jaoks oli paugutamine päris võimas ja kestis ligi pool tundi. Meie rõdult on linna näha ainult väike osa, siiski saime vaadelda ka sealset ilutulestikku,  mille värve taevas oli näha isegi kolmveerand tundi pärast südaööd. Aga linnas ei oleks küll tahtnud olla, sest niigi sudu käes vaevlevas Almatõs oleks sel ööl väga keeruline värsket õhku hingata.

Aastavahetuse pikkade pühade ajal olid ilmad suurepärased, mõned kraadid külma ja päike säramas helesinises taevas – ideaalne suusailm. Nautisime seda perega Shymbulaki suusakesuses, kus päikese käes tõusis temperatuur üle 12 soojakraadi. Ka paljud almatõlased tulid linnast välja oma vabu päevi nautima. Selle kinnituseks lookles kahel päeval järjest hiliste tulijate ligi kümme kilomeetrit pikk autode järjekord sooviga leida vaba parkimiskoht Medeo uisustaadioni pilgeni täis parklas.

Lisaks suusamõnudele proovisime taas Shymbulaki suusakeskuse kuulsat ja imemaitsvat plovi ning külastasime linnas Kesk-Aasia köögi poolest tuntud restoraniketti „Тюбетейка“ (Tübeteika).  Esimest korda saime proovida Kasahstani rahvusrooga nimega Beshbarmak, mis tõlkes tähendab „viis sõrme“ ja mida algupäraselt süüaksegi ühe käega ehk viie sõrmega. See on lambalihahautis väikeste lasanjemoodi plaatidega, mida on korralikult maitsestatud sibula ja maitsetaimedega. Toidu juurde käib veel lihapuljong. Lisaks olid meie toiduvalikus maitsvad hobuselihapelmeenid ja samsa, ehk lihapirukad. Aga liha pole pirukas kunagi hakklihana, vaid peenikesteks tükkideks lõigutud hobuse- või lambaliha.

Tänu maailmaturu madalatele kütusehindadele on kannataja pooleks ka Kasahstani majandus. Eelmine aasta lasti Kasahstani raha ehk tenge kurss vabaks ja nii on see läbi teinud rohkem kui kahekordse odavnemise võrreldes euro või dollariga, mis teeb paljudele kohalikele majandusliku olukorra keeruliseks. Kogu importkaup läheb järjest kallimaks, õnneks pole veel teenuste ja toitude hinnad tõusnud.  Seetõttu on söömine väljas suhteliselt soodne.

Aga tenge on üks ilusamaid rahasid, mida näinud olen!

Kasahhide rahvusroog - Beshbarmak

Pelmeenid hobuselihast

Maitsev Kesk-Aasia tee, mida juuakse piaalidest

Restoran Tübeteika

Ka almatõlane oskab talverõõme nautida

10. jaanuar - grillhooaeg on avatud! Sooja päikese käes üle 20 kraadi

Kasahstani tenge

Kasahstani tenge

Talvemõnud Almatõs

Saabusime tagasi Almatõsse 28.detsembril peale jõulupuhkust Eestis ning meiega koos tulid Kasahstani elu-oluga tutvuma Kris ja Kärt. Suures osas sai sellest küll suusapuhkus mägedes, lisaks saime koos uue aasta vastu võtta.

Kuigi olen juba mõnda aega tagasi Almatõs, hakkab alles nüüd elu oma tavapärast rütmi saavutama: Kris ja Kärt on tagasi karmis Eestimaa talves, Artil on pikad tööpäevad ja mina püüan oma päevi sisustada ujumise, majapidamistööde ja blogikirjutamisega. Ujumas käimisel on taas kindel eesmärk, nimelt meie südikas Tristari meeskond registreerus selle aasta triatloni tippsündmusele – augustis Pähajärvel toimuvale Ironman meeskondlikule võistlusele.

Eelmisel nädalal oli siin ainult kolm tööpäeva. Kasahstanis on ametlikult vabad päevad 1. ja 2. jaanuar. Aga kuna 2.jaanuar oli laupäev (ehk jäi nädalavahetusele) siis oli vaba ka esmaspäev. Selline kord kehtib kõikide riiklike pühadega, mis jäävad nädalavahetusele. Lisaks jäi eelmise nädala sisse vana kalendri jõulud ja nii oli ka neljapäev vaba. 

29. ja 30.jaanuaril olid Artil veel tööpäevad ning meie suundusime Shymbulaki suusakeskusessse talvemõnusid nautima, kes mäesuuskadega, kes lumelauaga. Keskus ei jää oma kvaliteedilt alla ühelegi Euroopa suusakeskusele, algab see 2300 meetri pealt ja tõuseb kuni 3200 meetrit üle mere pinna.Töötavad suusaliftid, lisaks saab üles mäkke kinnise gondliga. Muide gondliga sõitmine on populaarne ka mittesuusatajate seas - tullakse perega või sõpradega, sõidetakse mäe tippu, nauditakse vaadet (kindlasti käib selle juurde kohustuslik selfide tegemine) ja siis peetakse maha mõnus piknik kaasavõetud toiduga. Erinevalt kogu Euroopat aasta lõpus kimbutanud lumepuudusest, on siin lund piisavalt, mäenõlvad laiad ja hästi hooldatud. Kõrgelt on hinnatud ka lumekvaliteeti, see on puudritaoline ja kuiv.

Populaarsem kui suusatamine, on almatõlaste seas uisutamine kuulsal Medeo uisustaadionil, mis jääb tee peale Shymbulaki sõites.  Kes ei soovi käänulist teekonda suusakeskusesse autoga ette võtta, saab parkida Medeo uisustaadioni parklasse ja üles sõita hoopis gondli ehk rippraudteega. Teekond selle gondliga on 4,5 km pikk ja kuulub maailma pikimate hulka (erinevatel andmetel pikkuselt kas teisel või neljandal kohal).  Pole ise seda sõitu veel ette võtnud, kuna kardan kõrgust ja gondel kõlgub tõesti päris kõrgel maa ja taeva vahel! Aga sealt pidi olema maaliline vaade mägedele ja linnale. Rippraudtee töötab aastaringselt  ja on üks kuulsamaid atraktsioone, mida oma külalistega ka suvisel perioodil läbi teha.

Mõningaid fakte veel Shymbulakist ja Medeost. Mäesuusatajad avastasid Shymbulak 1940-ndate lõpus. See loodusliku ideaalse kaldega vaheldusrikas mäenõlv sai kiiresti populaarseks nii harrastajate kui ka tippsportlaste seas üle kogu Nõukogude Liidu ja on olnud pikalt mäesuusatajate treeninglaagriks. Algusaastatel, kui suusalifte veel ei olnud, ronisid slalomistid jalgsi 3 tundi üles mäkke, et siis teha 15 minutiline allasõit.   „Shymbulaki ajastu“ algusesks saab pidada aastat 1954, kui avati esimene suusalift.

Medeo ehitati 1972.aastal ja see on maailma kõige kõrgemal asuv uisustaadion (1691 meetrit üle mere pinna). Tänu kõrgmäestiku tingimustele ja väga kõrge kvaliteediga jääle, on siin järgemööda püstitatud palju maailmarekordeid kiiruisutamises. 1968.aastal püstitas meie uisulegend Ants Antson Medeos kolm isiklikku rekordit.

Almatõ oli ka 2022. aasta taliolümpiamängude kanditaat koos Hiina linnaga Beijing, kuid ei võitnud seda tiitlit. Küll aga toimub 2017.aasta taliuniversiaad Almatõs.

Üle selle oru liigub gondel Medeo ja Shymbulaki vahel. Otsi pildilt!

Talvine Medeo uisustaadion

3200 meetri kõrgusel, taamal Almatõ linna panoraam

Päikesetõus 3200 meetrit üle mere pinna