Minu Almatõ: aprill 2016

Kevad on Almatõs kontrastide aeg. Terve nädal on sadanud vihma, mägedes ka lund, nii et Shymbulaki suusakeskuses saaks rahulikult veel suusatada. Minu sünnipäeva hommik Butakovkas üllatas meid kerge lumesajuga, ka soojakraadid on jäänud pidevalt alla 10. Metsikud aprikoosid on oma õitsemistega ühele poole saanud ja nüüd on järg õunapuude käes, nendel pungad pakatavad nagu rohelised pärlid, kohati on näha ka juba roosat tooni. Täna on aga varjus sooja juba 18 kraadi ja päikese käes istudes imbub kontidesse Eestimaale sarnast südasuvist kuumust ning paari päeva pärast peaks taas mäenõlvadel õiteilu näha olema, kui kõik need mahajäetud õunaaiad õide puhkevad. Linnas õitsevad sirelid ja haljasaladel värvikirevad tulbid. Tundub, et kevad hakkab varsti murduma, et anda teatepulk üle pikale ja kuumale suvele, sest pühapäevaks ennustatakse juba 25 kraadi sooja.

Eelmine nädalavahetus oli taas meeturg, millest ma natuke ka oma eelmises postituses kirjutasin. Nüüd oli jälle hea võimalus osta kastanimett, minu lemmikut. Taas oli mee valik tohutu, 24 erinevat varianti ja kõik kuskilt Siberi avarustest. Lisaks meele oli seekord müügil suurtes plastmasstünnides huvitavad moosid. Valikus oli mustika-, maasika-, vaarika-, muraka- ja lodjapuumarjadest moos. Kõiki neid mee sorte ja moose oli võimalik ka degusteerida. Lisaks kastanimeele lasin endale veel pooleliitrilistesse topsidesse kaaluda rahustava toimega lavendlimee ja murakamoosi ning mõnusalt hapuka, väidetavalt väga tervisliku lodjapuumarjamoosi.

Enne Sri Lankale reisi plaanisin esimest korda kasutada siinset juuksuriteenust. Siiani olen oma sõite Almatõ ja Eesti vahel suutnud niimoodi sättida, et olen saanud käia Eestis juba tuttava ja usaldusväärse juuksuri juures. Nüüd uurisin natuke Arti sekretäri Irina käest juukeslõikusvõimalusi. Päris suvalisse salongi ka ei tahtnud minna, sest mingi hirm oli, et lühikeste juuste lõikust saab kerge vaevaga ära rikkuda. Lisaks pidin väikese ettevalmistuse tegema, kuna mul polnud õrna aimugi kuidas vene keeles arusaadavalt seletada, mida ma soovin. Kuidas on näiteks vene keeles tukk? Kuidas öelda „lõigake kõrvad välja“? Kuidas nimetatakse juukseseiklit? Või kuidas kutsutakse juuksepöörist? Kõiki neid sõnu on mul aeg-ajalt juuksuri juures vaja läinud. Sõnaraamatud internetiavarustes andsid otsitavatele sõnadele palju erinevaid variante ja ega ma eriti targemaks ei saanud. Loobusin ja lootsin oma igapäevasele venekeele oskusele, käte abile ja juuksuri professionaalsusele. Aadress käes, sõidutas Slava mind õigeks kellaajaks väljavalitud juuksurisalongi. Seal selgus, et juuksur, keda Irina soovitas, pidi lapse haigestumise tõttu varem ära minema. Vaatasin ruumis natuke ringi, salong oli täiesti tühi, vastuvõtulauas oli noor abivalmis tütarlaps ning eesruumis istus kaks vanemat naisterahvast, ühel froteerätik õlgadel ja värvisegu niisketes juustes, teine niisama mingit ajakirja lehitsemas. Vist kliendid, mõtlesin. Väikese selgituse järgi tõusis aga üks naistest (mitte see värviseguga) püsti ja vastuvõtulauas olev tütarlaps teatas mulle, et see vanem daam saab minu juuksed ära lõigata. No hea küll mõtlesin, kui ma juba siin olen, siis pole viisakas vist ära ka öelda. Tegin žestide ja vene keelega oma soovi teatavaks, millele järgnes juuste pesu, kiire lõikus ja föönitamine. Kui juuksed enam vähem kuivad, asus juuksur minu niigi pulksirgete juuste kallale sirgendajaga!? Teate küll see, millega taltsutamatuid lokkis kiharaid sirgeks venitatakse. Seda riistapuud pole minu juuksed veel tunda saanud, aga tulemuseks oli täitsa huvitav lokisoeng. Seega, pool tundi, 4500 tenget (pisut üle 11 euro) ja väljusin salongist nagu oleks läbi teinud saate „Totaalne muutumine“. Noh, ega see nüüd nii totaalne ka muidugi polnud! Proovisin selle poole tunni jooksul natuke ringi vaadata: salong nagu iga teine, kolm mugavat massiivset nahast reguleeritavat tooli (pigem meenutasid tugitoole või mitte kõige kaasaegsemat hambaarsti tooli), tagasihoidlik hooldusvahendite valik , aga mis silma hakkas ja mida ma pole Eestis enam ammu näinud – seina ääres oli reas mitu kuppelfööni, mille alla mahub kogu pea, et oma rullisoengut kuivatada. Kõik see kokku jättis mulje, nagu oleks eelmise sajandi Eesti juuksurisalongi sattunud. Ehk siis kontraste võib avastada ka juuksurisalongist – ühelt poolt moodne juuksesirgendaja, mida tänapäeval edukalt lokitangide asemel kasutatakse ja teiselt poolt arhailine kuppelföön, mille kasutamise kõrghetked jäid eelmisesse sajandisse. Lõppkokkuvõttes oli juuksur kogenud ja tulemus ehk lõikus päris hea.