Almatõ loomaaed. Aga kus on irbis?

Ilmad septembri keskel on suviselt soojad, päeval lähenevad temperatuurid ikka 30 kraadi lähedale ja roosid õitsevad veel täie hooga. Tundub, et siinne kliima sobib suurepäraselt erinevatele roosisortidele. Erivärvilised õied kaunistavad linna parke ja haljasalasid kevadest hilissügiseni. Sügisest saab aimu ainult küpsetest viinamarjadest meie aias ja sellest, et hulgaliselt on taas lepatriinud tuppa tungima hakanud ning Almatõ linn on valmis järjekordseks õunafestivaliks - Applefest 2016.

Aga enne, kui sügis hooga pihta hakkab, veel meenutusi augusti kuust, kui meil Arti vanemad ja väike sugulane Joosep külas olid. 23. augustil lähme külalistega koos Almatõ loomaaeda. See asub linna idaosas Kok-Tobe mäe põhjanõlval. Esimesed külastajad võeti vastu novembris 1937.a ehk Almatõ  loomaaed on kaks aastat vanem kui Tallinna loomaaed. Kui nüüd veel numbritest rääkida, siis loomaaed asub 21 ha maaalal (Tallinna loomaaial on 98 ha, nendest hetkel aedikute all 26 ha). Kollektsioonide arv on pisut väiksem: Almatõ loomaaias umbes 400 liiki ja üle 5000 isendi, Tallinnas vastavalt 600 liiki 7700 isendiga.

Vaatamata väiksemale territooriumile jäi loomaaiast päris hea mulje, enamus loomade elupaigad olid piisavalt suured  (lõvidel, valgel ninasarvikul, kaelkirjakutel, kängurudel), aga oli ka Tallinna loomaaiale sarnaseid nn ajutisi puure, kus loomad närviliselt edasi-tagasi kõndisid. Silma hakkas väga suur kulliliste, pistrikute ja kotkaste kollektsioon. Kuid Tallinna loomaaia uhkele sõraliste kollektsioonile ei ole siin küll midagi vastu panna. Minu eesmärk oli üles otsida Kasahstani ja Almatõ sümbol – lumeleopard ehk irbis. Kuna otsingud tulemusi ei andnud, uurisin lõpuks kohaliku töötaja käest, kust seda haruldast looma leida võin. Sain poliitiliselt korrektse vastuse, et loomaaed tähistab järgmine aasta oma 80-ndat juubelit ja seoses sellega toimuvad rekonstrueerimistööd ning irbist kahjuks külastajad hetkel näha ei saa. Kodus guugeldades leian aga pikema ja päris kurva seletuse lumeleopardi puudumise kohta Almatõ loomaaiast. Nimelt ajavahemikul 2002 – 2014, mil irbised seda loomaaeda oma kohalolekuga kaunistasid, on kehvade hoiutingimuste tõttu erinevatel aegadel hukkunud kuus isendit. Lumeleopardi puur oli paigutatud jõe äärde, kus oli alaline niiskus ja loomad haigestusid, diagnoosiks kahepoolne kopsupõletik. Nende kurbade sündmuste tõttu on oma töökoha kaotanud juba kolm loomaaia direktorit. Nüüd on lõpuks olemas rekonstrueerimisplaan, mis peaks rohkem arvestama erinevate loomade elamistingimustega. Selle koostas paljusid loomaaedu aidanud kuulus saksa arhitekt Peter Razbah. Aga vabas looduses on see haruldane loom käesoleval aastal juba mitu korda Almatõ lähedal veebikaamera ette sattunud.

Ka meie maja õunapuuaiast on sõna otseses mõttes looma-aed saanud, mitte loomade aed. Juba pikemat aega käib aias muru niitmas ehk keha kinnitamas üks küla paljudest vabalt ringi hulkuvatest mullikatest. 

Roosid õitsevad veel nii linnas kui ka meie koduaias

Sügisest saab aimu küpsete viinamarjade järgi

Linn on valmis, sel nädalavahetusel toimub Applefest 2016

Kõikjal linnas on kaunilt kujundatud lillepeenraid

Kuna õunasaak on sel aastal nadi, siis tuleb kaunistuseks kasutada plastmassõunu

Juba kahe päeva pärast on see kopmopsitsioon rahvast täis ja kõik üritavad koos sellega pilti teha

Pilte loomaaiast - lõvid tunnevad end mõnusalt

Kaelkirjakute söökla 

Näha oli ka erinevas vanuses poegi

Haruldane valge ninasarvik

Meie õunapuu-looma-aed

Bio-öko-muruniiduk töötab juba mitmendat päeva meie aias ja üldse ei tee lärmi!

Argipäev. Veni, vidi, vici...

Elu siin Almatõs käib minu jaoks üsna kindla rütmi järgi. Käin kolm kuni neli korda nädalas ujumas ja paar korda nädalas mägedes tempokalt kõndimas. Mägedesse saan minna kõndima otse oma maja juurest. Tavaliselt teen 5,5 km ringi, mis viib esialgu umbes700 m allamäge, edasi on 2 km ühtlast tõusu kuni Butakovka looduspargi alguseni ning siis tagasi ja kõik see toimub 1330 - 1470 meetrit üle mere pinna.

Ujula on ikka seesama, mille ma juba esimestel päevadel siia kolides välja valisin. Klubi, milles ujula asub, on nime saanud kohaliku kommivabriku Rakhat järgi ja kannab nime: „Rakhat Fitness“. Keskuses on 25 m ja 50 m  bassein, millelt mai kuus kilekatus maha võetakse. See tuletab mulle väga tihti meelde enda koolipõlve, kui Tartus Tähtvere linnaosas sai valmis esimene uhke 25m ja 6 rajaga avatud ujula. Ehk mõned praegused ja endised tartlased mäletavad seda veel?  Alustasin selles vastvalminud ujulas treeninguid siis, kui veel basseinil katust polnd. Suvel oli seal mõnus ujuda, treener sai suve lõpuks pronksikarva pruuniks ja meie tugeva trikoopäevituse kehale, aga talvest tuleb pilt silme ette ühest külmetavast treenerist viltide, karvamütsi ja kasukaga. Külmal talvel auras soe basseinivesi sellise intensiivsusega, et aeg ajalt oli läbi aru näha vaid treeneri tume kogu. Imestan siiamaani kuidas peal ja kätel, mis pidid ikka vahest veest väljas olema, külm ei hakanud! Praegu hakkab küll basseinis ujudes kätel pisut jahe,  kui soojakraade alla 20.

Eelmisel reedel peale treeningut sain tuttavaks Jelenaga, kellega ma ühel rajal ujusin. Tema küsis, kas ma ei tahaks osa võtta veteranide ujumisvõistlustest, kuna ujun väga hästi. Miks ka mitte, arvasin. Selliseid plaane olen ennegi mõlgutanud, aga infot selle kohta kahjuks pole leidnud. Jelena andis mulle paar telefoni numbrit, et ma saaks võistluste kohta täpsemat infot.  Selgus, et võistlused on juba samal nädalavahetusel ja osavõtjate kirjapanek lõppeb reedel kell neli. Jõudsin registreerimisele vähem kui pool tundi enne nelja. Nad juba ootasid mind! Ähmiga panin kirja ainul kaks distantsi (100m vabat ja 100m selili), tegelikult oleksin võinud rahulikult veel paar varianti välja valida. Võistluste korraldajad olid väga rõõmsad, kuna suurendasin selles rahvusvahelises võistluses osavõtvate riikide arvu neljalt viiele, ehk siis osavõtjaid oli Kasahstanist, Turkmenistanist, Usbekistanist, Venemaalt ja  nüüd ka Eestist. Üllatuseks olid korraldajad järgmiseks hommikuks kuskilt välja otsinud ka suure Eesti lipu, mis tänu minu tagasihoidliku isiku osalemise tõttu võrdselt teiste riikide lippudega need kaks päeva basseini lae all rippus. Uhke tunne oli küll! Osavõtjaid oli kokku 134, nendest ainult ligi veerandik naisi, aga paljud endised meistersportlased. Mina jäin võistlustega rahule, tulin oma vanuseklassis mõlemal distantsil esimeseks. Ehk siis – veni, vidi, vici (tulin, nägin, võitsin). Tõsi on muidugi see, et eakamatesse vanusegruppidesse jaguski ainult üks naine, nooremates vanusegruppides oli osalejaid pisut rohkem. Kokkuvõttes oli tore nädalavahetus.

Suured tänud tähelpanelikule Jelenale ja kõikidele võistluse korraldajatele! 

50 m bassein Almatõs, kus ma trenni teen

D-fitness keskuse bassein, kus võistlused toimusid

Osalejaid oli 5 riigist 

Minu tulemused: 100 m vabalt 1.22,00 ja 100 m selili 1.39.11

Rikas ja vaene Kõrgõstan

Augusti viimasel nädalavahetusel võtame külalistega ette sõidu Kõrgõstani Issõk-Kuli järve äärde. Oleme sellest riigist palju kiitvaid sõnu kuulnud. Maja perenaine on aastaid suvel seal erinevates kohtades puhanud, ka Slava armastab seal puhkamas käia ning temalt saamegi soovitused nii ööbimise kui ka selle kohta kuidas sinna sõita. Valime pansionaadi, millel uhke nimi „Marco Polo“, saanud nime kuulsa Itaalia ränduri ja maadeuurija järgi, kes selles piirkonnas (nn Siiditee) oma onu ja isaga  13. sajandil ringi rändas. Almatõst Issõk-Kuli järve äärde saab sõita kahte erinevat teed pidi, esimene on pisut pikem üle 600 km ja läheb Bishkekist mööda ning on põhiline trass Kasahstani ja Kõrgõstani vahel.  Teist teed kasutatakse vähem, see läheb teiseltpoolt järve, on umbes 150 km lühem  ja huvitavama loodusega. Väikese arutelu järel valime lühema teekonna, kuigi peame piiripunkti jõudma enne kella kuut õhtul (Slava info on see, et punkt on avatud ainult kella 9-18).

Artil on reede hommikul veel üks üritus, millest ta kindlasti osa võtma peab ja me lepime kokku, et alustame linnast sõitu pisut enne kella kahte, siis peaksime ilusti graafikus olema. Kell aga tiksub minuteid üle kahe, Arti ürituse lõpp venib ja me saame linnast alles poole kolme ajal minema. Nüüd läheb kiireks, sest piiripunktini on umbes 300 km ja teekond läbib mitmeid linnasid, kus sageli politsei patrull väljas ja tuleb olla väga tähelepanelik. Esimest linna läbides oleme just suurt ristteed ületamas, kui näeme kuidas politseinik peab armutult kinni kõik autod,  kes parempoolsest reast ristmiku ületavad ja tema kaastöötaja suhtleb nn liiklusrikkujatega patrullautos, sinna on lausa järjekord tekkinud. Põhjuseks selgitati, et parempoolsest reast võib ainult parempööret sooritada. Kuidas see meie jaoks lõppes polegi nii tähtis, oluline on see, et kaotame 10-15 minutit väärtuslikku reisiaega. Muide, tagasisõites vaatame selle ristmiku uuesti üle ja sellel puudub igasugune keelav märk parempoolsest reast ristmiku ületada või suunav märk: „kohustuslik sõidusuund“ ehk teisisõnu, patrullauto oli lihtsalt rahateenimise eesmärgil väljas, teades kindlalt, et inimesed kiirustavad reede õhtupoolikul koju või nädalavahetust veetma  ja ei viitsi vaidlema hakata. Lihtsam on sellisel juhul mingi summa ära maksta ja otseloomulikult ei toetata kogutud rahaga maantee korrashoidu või uute teede rajamist. Jälgisin mõnda aega neid kinnipeetud autosid, millest autojuhid alistunult rahakott näpus patrullauto poole lonkisid, nagu läheks poodi sisseoste tegema. Millal ja kas üldse sellisele asjale lõpp suudetakse teha? Oleme ajahädas, Arti kiirustab ja teeb ühes järgmistest linnadest saatusliku vea, kui alustab möödasõitu väga aeglaselt sõitvast palgiautost ületades pideva joonega ala, mis on Kashastani mõistes ränk eksimus ja kohe näeme ka politseid! Kaotame taas 15 minutit reisiaega ja võimalus õigeks ajaks piiripunkti jõuda järjest kahaneb. Õnneks on varsti suuremad linnad läbi ja algab lõputu stepitee läbi maalilise Sharyni kanjoni. Kahjuks pole aega peatuda ja pilte teha, kuigi on veel väike lootus, et info piiripunkti sugemisest pole õige. Läbime viimase Kasahstani linna täpselt 17.40, aga meie andmetel on piirini veel 25-30 km. Kas ikka jõuame või peame öö stepiavarustes veetma? Peast käib läbi mõte, et oleks ikka võinud Bishkeki kaudu minna, seal ju piir kogu aeg avatud... Arti võtab autol tuurid üles ja kihutab läbi aukliku ning treppisõidetud, pea-aegu olematut kruusateed piiripunkti poole. Lõpuks märkame madalamal lauges orus keset  tühja steppi majadekompleksi, oleme piiril 17.58 ja piirivalvuril on meid nähes kasahhi rahvusele omased tumepruunid mandlisilmad nii ümmargused, kui vähegi võimalik ning esimene lause peale tervitust on: „Te sõitsite väga kiiresti!“  Jõnks käib südamest läbi, kas tõesti tahetakse jälle trahvi teha?! Vastame, et pidime ju kiirustama, kuna punkt pannakse kohe kinni.  „Teil on õige info, piiri suletakse kell 18. Me kuulsime kaugelt, kuidas te tulite! Mürin oli väga suur ja tolmupilv ka!“ jätkab mundrimees sõbralikku vestlust ning minu silmade eest käib läbi filmijupp kuidas piiril meie tulek välja võis näha:  vaikne õhtupoolik, inimtühi stepp, piirivalvurid hakkavad oma tööpäeva lõpetama, kui  äkki kostab orus olevasse piiripunkti tugev mürin nagu algaks maavärin või oleks äike kuskil, siis tõuseb mäe tagant esile tihe tolmupilv ja seejärel kihutab mäest alla must džiip, millel rattad vaevu maad puudutavad just kui Dakari ralli viimasel etapil või märulifilmi tagaajamisstseenis, ainult puudu on teised autod...

Ületame Kasahstani ja Kõrgõstani piiri viperusteta, sõbralikkuse võtmeks on vene keele oskus, mida kõrgelt hinnatakse.  Edasi pole teel enam mingeid takistusi, jõuame Marco Polo pansionaati pisut enne kella üheksat õhtul. 

Kristallselge veega Issõk-Kuli järv

Laupäeva hommik. Vaatame pansionaadis ringi, maa-ala on suur, rohelusse uppuval territooriumil on kahe- ja kolmekorruselised erineva arhitektuuriga majad. Issõk-Kuli järv on tuulevaikuses peegelsile, taamal üle järve läbi päikese vine on näha lumiste tippudega mäestik, mis on Tjan-Shani põhjapoolseim osa Ile-Alatau, linnulennult üle mägede asubki Almatõ. Meie päevapakett sisaldab ka kolme toidukorda ja kuigi Slava seda väga soojalt ei soovitanud, otsustame esimesel päeval hommikusöögi ära proovida. Mis sellel ikka nii hullu saab olla? Aga peame tunnistama, et siin on pansionaadil tõsist arenguruumi. Valikus on maitsetu tatrapuder ja eelmisel õhtul valmistatud külmad pannkoogid, milles tõenäoliselt vaid kaks komponenti  - vesi ja jahu, peal törts vedelat kuivamise märke näitavat hapukoort, lisaks on laual kuivad saiaviilud ja natuke võid. Sellises kliimas, kus tomatid-kurgid ise kasvavad, võiks ikka midagi värsket laual olla. 

19.sajandil ehitatud vene ortodoksi kirik Karakoli linnas

Otsustame järgmistest toidukordadest loobuda ja suundume lähimasse linna nimega Karakol, mis on saanud oma nime linna läbiva samanimelise jõe järgi. Erinevatel aegadel on linna nimeks olnud ka Przhevalsk. Linnast leiame inimtühja kohviku, kuid saame tõelise elamuse maitsvast omletist,  meega pannkookidest ja heast kohvist. Peale hommikusööki vaatame natuke linnas ringi, teen pilte ajaloolisest puidust kirikust ning siis suundume mägedesse. Proovime autoga sõita nii kaugele, kui tee kvaliteet veel kannatab ja peatume ühe maja juures. Saame maja peremehega kaubale parkimise osas ja alustame oma matka mööda teed, mis kulgeb paralleelselt maalilise mägijõega. Mõnda aega kõnnib meiega kaasa ka kohalik majaperemees, kes räägib riigi poliitilisest olukorrast, demokraatiast, inimeste vaesusest ja maapõues leiduvates rikkustest. Käänuline mägijõgi  ja ümbruskonna loodus pakub pildistamisrõõmu iga saja meetri tagant. 15 km matkarada viib mägedesse, mille lõpp-punktiks on ööbimisvõimalusega turismikeskus. Kogu teekonda me seekord ajanappuse tõttu ette ei võta.

Karakoli turg

Peale lõunat pöördume tagasi, ostame Karakoli turult olematu hinnaga väga magusaid maasikaid  ja metsikuid aprikoose (5 liitrine ämber maasikaid on 200 somi ehk umbes 2.50 eurot, samasse hinnaklassi jäävad ka aprikoosid) ning sõidame pansionaati Issõk-Kuli järve mõnusid nautima. Järv asub 1607 m üle mere pinna ja on suuruselt maailma mägijärvedest teisel kohal, selle pikkus on 162 km  ja laius 60 km, keskmine sügavus on 278, aga kõige sügavam koht on ligi 700 meetrit. Augusti kuuks on järv jahedalt karastava temperatuuriga, kus mõnus ujuda ja avastan, et vesi ei tee silmadele liiga, sest on kergelt soolane. Hiljem saan teada, et järve soolasus on 0,6%, mis on üsna sarnane pisaravedelikule.  Järve nimi tuleb kirgiisi keelsest sõnast „soe järv“ ja kuigi see on aastaringselt ümbritsetud lumiste mäetippudega, ei jäätu Issõk-Kuli järv tänu tema soolsusele kunagi ära. 

Issõk-Kuli järv

Õhtune Issõk-Kul

Pühapäeva hommik. Teeme veel karastavad suplused järves ja algabki tagasisõit Almatõsse.  Karakolist leiame tripadvisori järgi parima soovitusega hommikusöögi koha. See on hubane kodune kohvik ja toit maitsev. Kohviku seinal ripub maakaart, kus ära märgitud kõikide külastajate koduriigid. Paneme pidulikult mägi ka Eesti kohale.  Peale hommikusööki käime Karakoli turult läbi ja ma ostan terve ämbritäie metsikuid astelpaju marju, mis siin igal pool mägedes kasvavad. Võrreldes maasikatega on hind pisut kallim,  5 liitrit marju on umbes 7 eurot, samas on neid ka pikkade teravate asteldega okstelt keerulisem korjata. Tagasiteel on aega ümbrust vaadata, see on tõesti imeline: sametrohelistel inimasustustest puutumatutel mäenõlvadel mitmesajapealised lamba- ja hobusekarjad, tee kõrval looklemas mägijõgi. Kõrgõstan on väga roheline maa ja suvised teperatuurid võrreldes Kasahstaniga veidi inimlikumad, temperatuur kekssuvel jääb 27°C juurde ja talvel mõned kraadid alla nulli, kõrgmägedes on muidugi teperatuurikõikumised suuremad. Aeg-ajalt on teede ääres mesinikud oma tooteid pakkumas, mee erinevaid sorte on palju, sõltuvalt taimede õitsemisperioodist ja hinnad kaks korda odavamad kui Eestis. Saame keset mesilaste suminat proovida erinevaid meesorte ja meie lemmikuks osutub tugeva aroomi ja maitsega barbarissi mesi.

Roheline Kõrgõstan

Kuigi Kõrgõstan on Kesk-Aasia riikidest kõige vabam ja demokraatlikum, on see maa ka üks vaesemaid regioonis. Ligi 40 % elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Kõige tähtsam majandusharu on põllumajandus, aga palju sõltub majandus ka kulla ekspordist. Kõrgõstan on rikas oma kauni looduse poolest. Kõik, kes seda maad on külastanud, on vaimustuses võrratust loodusest ja lahketest inimestest. Väidetavalt on Kõrgõstan rikas ka erinevate maavarade poolest, aga kahjuks on seda kõike keeruline maapõuest kätte saada.

Taas tagasi Kasahstani territooriumil on meil seekord aega Sharyni kanjoni juures peatus teha. Ühes teeäärses parklas saame proovida kumõssi (hapendatud märapiim) ja ostame kaasa traditsioonilist Kasahstani kuivatatud juustu. Kuivatatud juustud on päris head, aga peab tunnistama, et kumõssi maitse on pehmelt öeldes harjumatu. Edasi laabub meie reis Almatõsse ilma viperusteta, ainult järgmisel hommikul avastame, et auto tagumine rehv on täiesti tühi. Hea, et see teel Kõrgostani ei juhtunud....

Ühes Karakoli kohvikus Eestit maailmakaardile panemas

Eestist märk maas!

Mee degusteerimine ja ostmine

Maaliline Sharyni kanjon

Edasi pilte mägimatkast 

Urjuk ehk metsik aprikoos

Vabalt looduses kasvav astelpaju

Tagasi kodus, astelpajumarjad puhastatud ja ootavad toormoosiks tegemist

Türkiissinine mägijärv

Mõningase kõhklusega võtame pühapäeval, 21.augustil, ette teekonna Suure Almatõ järve äärde, sest täpselt aasta tagasi oli piiripunkt veel mitmeid kilomeetreid järvest allpool ja tee tõkkepuuga suletud. Käisime tookord kahekesi läbi metsa, piirivalvet vältides, selle lummava järve ääres ära, aga tänase 5 liikmelise seltskonnaga ei ole see mõeldav. Kuna järv pole linnast väga kaugel, pisut üle 20 km, siis otsustame ikkagi minna. Loodame piirivalve ja seaduste mõistlikkusele, et paljudes turismiajakirjades ja interneti avarustes reklaamitud objekt on taas vaatamiseks kõikidele soovijatele. Läbi linna sõites selgub esimene takistus – Al-Farabi magistraal on suletud, kuna toimub Almatõ rattamaraton. Peame tegema suure ringi, et jõuda soovitud teeni, mis linnast välja järve äärde viib. Linnast välja sõites on vaja veel maksta kohalik obrok (400 tenget ehk natuke üle 1 euro näo pealt) looduskaitse tsooni sõitmiseks ning seejärel hakkamegi autoga mägedes ülespoole ronima, asub ju järv 2500 m üle merepinna. Õnneks tõkkepuud teel ees ei ole. Siiski jätame auto natuke järvest allapoole, et teha väike jalutuskäik ümbruses. Vaatepilt on maagiline! Järv tumedate kuuskede ning roheliste mägede taustal tükiissinine! Pikkust on järvel 1,6 km ja laiust sõltuvalt vee tasemest kuni 1 km. Järv on 30-40 m sügav ning vee temperatuur ei ületa isegi südasuvel 10 kraadi. Ujumine järves on rangelt keelatud, isegi kui kellelegi selline mõte pähe võiks tulla, kuna sellest tuleb suurem osa Almatõ linna joogiveest. Nagu ka kõik teised Tjan-Šhani mäestiku järved on Suur Almatõ järv tekkinud maavärina tagajärjel. Sõltuvalt aastaajast võib järve värvus varieeruda helerohelisest kuni türkiis-siniseni. Inimesi on sel puhkepäeval järve ümbruses palju - kes peab pikniku, kes jalutab niisama, kes korjab marju ja siiski kõigel sellel hoiavad silma peal piirivalvurid, päris igale poole ringi uitama ei lasta ja tänu neile on ümbruskond puhas. Muidu võib väga sageli loodusenautijatest maha jääda korralik prügimägi, kahjuks. 

Järvest viib edasi tee observatooriumini (2750 m üle mere pinna) ja veel kõrgemal, 3336 meetri peal, oleva teadusliku kosmoseuurimisjaamani, aga nende külastamiseks on juba kindlasti eriluba vaja. 

Tagasi koju sõites sööme ühes Usbeki restoranis imemaitsvat plovi.

Türkiissinine Suur Almatõ järv

Järvest edasi viib tee Tjan-Shani observatooriumini ja sealt kosmosejaamani

Almatõlaste joogiveetoru

Mis torru ära ei mahu, tuleb  mäest alla kohiseva mägijõena

Mõned pildid aastatagusest matkast järveni

Lund oli mägedes palju rohkem

Aga järv augustis 2015 ikka sama türkiissinine

Inimtühi tee, aasta tagasi oli selles kohas veel piiritsoon

Kapshagay, Tamgaly Tas

Peale kolmekuulist suvist pausi olen taas Almatõs. Jõuame augusti alguses suvepuhkuselt tagasi ajaks, kui õunapuude oksad peaksid magusatest viljadest lookas olema, aga sel aastal see kahjuks nii ei ole. Slavalt saame teada, et juuni-juuli on erakordselt vihmased olnud, mis on soodsat mõju avaldanud igasugustele õunapuu kahjuritele – lehed on puudel kortsu tõmbunud,  lehe servad äranäritud või sootuks nahka pistetud, okste vahel on näha tohutul hulgal hõbevalgeid võrgendeid, õunu on puudel mõned üksikud, needki väikesed ja juba krimpsus. Külas ringi kõndides on mõnest puust ainult raagus oksad järgi jäänud. Vihmaga mägedest allavoolanud tulvaveed on uuristanud tee äärtesse teravate asfaldiservadega 20 cm sügavused kraavid. Loodusjõududele on alla vandunud ka külast läbiva Butakovka jõe kaldad. Nüüd saan aru kivimüüriga rangelt raamidesse pandud jõesängi olulisusest, vastasel juhul oleks jõgi juba ammu oma rada voolanud.

Mis siis selle kuuga, mil ma Almatõs olen olnud, huvitavat juhtunud on? Augusti keskpaigast tulid meile külla Arti vanemad koos lapselaps Joosepiga, sai palju ringisõidetud: Tamgaly Tas, Suur Almatõ järv, Butakovka looduspark, Almatõ loomaaed, Shymbulaki suvine suusakeskus, Sharyni kanjon, Kõrgõstan...

Aga nüüd siis kõigest järgemööda.

Esimese väljasõidu teeme laupäeval 20.augustil Tamgaly Tas kaljujooniste juurde. Sõidame sinna mööda pooleliolevat kiirteed, mis peaks siiski juba sel aastal valmis saama, kuni Kapshagay linna ja samanimelise veehoidlani ning sealt keerame juba väiksemale teele.  See umbes 100 km pikune kiirtee lõik on osa suuremast projektist, mida ehitatakse kuni Hiina piirini välja. Mõlemal pool kiirteed laiutavad suurtel kruntidel luksuslikud kasiinod. Põhjus lihtne - Almatõs on kasiinod keelatud, seetõttu ongi need uhked ehitised Kapshagay linna äärde koondunud. Piirkona on hakatud kutsuma Kaz Vegaseks.  Kapshagay veehoidla on aga Kasahstani üks suuremaid kunstlike veekogusid. Selle eesmärk oli Ili jõele hüdroelektrijaam ehtiada. Tamm sai valmis 1969. aastal ja siis hakkas reservuaar aelglaselt täituma, mis kestis üle 20 aasta. Nüüdseks on see 180 km pikune ja 22 km laiune veehoidla almatõlaste üks armastatumaid suvituspaiku. Lisaks pakub järv paljude vee- ja niisutussüsteemidega  leevendust kuivas põllumajandus piirkonnas.

Jätame järve ja kasiinode külastuse vahele ja suundume mööda stepiteed kaljujooniste poole. Seekord vaikust ja rahu, mida eelmine kord siin kogesime, me eest ei leia. Rahvast ja telkijaid on palju, kõlab vali muusika. Üks reisiseltskond on nutikalt presentkatuse tõmmanud üle kõigile mõeldud alaliste piknikupinkide ja laudade, moodustades oma autopargi ja telkidega lausa väikese linnaku ning seda otse kaljujooniste kõrval. Et neid iidseid jooniseid näha, peame ronima üle telginööride ja laveerima avatud autouste vahel. Lisaks vaatame ja teeme pilte üle jõe olevast kindlusest, millest ma juba eelmine aasta kirjutasin, päästame jõest kilekotti kinni jäänud konna ja otsustame siis tagasi Almatõsse sõita, et tähistada väärikalt Eesti taasisesisvumispäeva. Tee pealt ostame arbuusi ja imemaitsvat melonit.

Suurest Almatõ järvest kirjutan juba järgmises postituses.

Suviste paduvihmade tagajärg - vesi on jagu saanud jõesängi piiranud kivimüürist

... ja seda väga mitmes kohas

Üks kasiinodest enne Kapshagay linna

Kapshagay veehoidla

Ili jõgi

Suur ja väike sugulane

Kilekotist päästetud tänulik roheline konn