Vaatasin aastataguseid pilte
ja pean nõustuma ütlusega: „Aastad pole vennad“. Eelmisel aastal avasime
grillhooaja 10. jaanuaril, ilmad olid täis päikest ja temperatuurid meie rõdul
sellised, et sai rahulikult T-särgiga väljas istuda. Tänavune talv on olnud
oluliselt külmem ja lumerohkem ning seetõttu tekkis mul tunne, et oleks vaja
lindudele lisa toitu panna.
|
Improviseeritud linnumaja |
Toidupoodides ringi
vaadates ma spetsiaalset linnutoitu tuvastada ei suutnud, rääkimata
linnumajadest. Õnneks on müügil erinevaid seemneid, nii koorega kui ka ilma.
Kodus valmistasin plastmasspudelist lindudele söögikoha ja riputasin selle koos
seemnetega rõdule, nii et suuremad linnud ligi ei pääseks. Kahjuks ei osanud
tihased minu meistriteost vääriliselt hinnata ja linnumajas jäi toit puutumata,
pidin seemned lihtsalt rõdu ääre peale puistama. Esialgu oli vaid mõni julge
tihane, kes ettevaatlikult päevalille- ja kõrvitsaseemneid proovis, nüüd ei
jõua ma rõdu ust veel kinni panna, kui parv on kohal ja lisatoit kaob
hämmastava kiirusega. Ka varesed, harakad ja musträstad on aru saanud, et
aeg-ajalt serveeritakse rõdu ääre peale tervislik seemnesegu. Pühapäeval aga sadas lakkamatul lund ja mul polnud mõtet
rõdu äärele seemneid puistata, kuna need kattusid kohe paksu lumevaibaga. Seetõttu
otsustasin uuesti linnumaja üles riputada ja tänu nirule ilmale said tihased
üsna kiiresti aru, kust toitu kõige kergem kätte saada.
|
Faasan meie aias |
Lisaks on sel aastal
päikeseliste ilmadega meie aeda külastama hakanud kummalised, kodukanast veidi
suuremad linnud. Korraliku linnuvaatluse ja kõikvõimsa google abiga
tuvastasime, et need on faasanid. Üks faasan, kes meie aias sageli käib, lonkab
pisut. Mõned päevad tagasi nägin aknast naljakat vaatepilti, kuidas harakas
lonkava faasani juures häälekalt sõna võttis ja siis äkki tema pikka sabasulge sikutama
hakkas. Huvitav, kas tegemist oli lihtsalt tülinorimisega või soovis harakas
end võõraste sulgedega ehtida?
Proovisin faasanitele mitmeid
kordi lähemale hiilida, et pilte teha, aga iga väiksemagi krabina peale
tõstavad linnud pea püsti ja hetk hiljem on nad juba tiibade sahinal ära
lennanud. Kevade lähenedes on isaslinnud üha enam plõksuvaid häälitsusi tegema
hakanud.
Meie külas elab kas
„tuvitädi“ või „tuvionu“, ma täpselt ei tea, pole tuvide omanikku näinud, küll
aga laseb ta linnud paar korda päevas oma tiibu sirutama. Seda vaatepilti on
päris vahva jälgida ja need pole mingid koledad nn Balti jaama tuvid, vaid ilusad hoolitsetud sulestikuga valged või
must-valged kirjatuvid. Kui linnud puurist välja lastakse, siis hakkavad nad
koos kõrgel õhus tiire tegema, aeg-ajalt tõuseb mõni tuvi lennusalgast veel
kõrgemale ja teeb alla laskudes tagurpidi salto, vahest ka toppeltsalto. Miks
nad niimoodi teevad, ei oska ma öelda. Mõned korrad oleme näinud ka
kaljukotkast kõrgel üleval küla kohal liuglemas ja siis piisab ainult ühest
vilest ning tuvid teavad, kuhu peitu tuleb pugeda. Suursugune Kasahhi
rahvuslind kaljukotkas väärib aga eraldi pikemat kirjutist.
|
Tuvide lend küla kohal |
Lisaks on sel aastal
hommikuti kuulda rähni täristamist mäenõlval.
Minu lemmik siinsete lindude
seast on vaieldamatult india kuldnokk ehk afganistani kuldnokk, eesti keeles ka
mainakuldnokk, kes on Kasahstanis võõrliik, kuid väga hästi
kohanenud linnaeluga. Mainakuldnokk on pisut suurem, kui harilik kuldnokk ja
tal on naljakalt suured jalad. Kevad-suvisel perioodil ilmuvad nad meie aeda,
teevad lärmakat häält ja lendavad alati paaris. Lind ise on tumepruun, aga tiibadel
on lumivalged suled, mis lendu tõustes efektselt nähtavale tulevad, tal on
kollane nokk ja sama värvi laigud silmade ümber. India kuldnokka peetakse väga
targaks, kes on sageli kahjuks kodudes ka puurilinnuks. Noorele linnule on
kerge selgeks õpetada sõnu ja lühemaid fraase, teda peetakse üheks paremaks
jäljendajaks lindude seas. Mainakuldnokk võib kerge vaevaga ära õppida koera
haukumise, kanade kaagutamise või varese kraaksatused. Aiapidajatele need
linnud muidugi ei meeldi, sest lisaks putukatele võivad nad igasuguse
süütundeta nahka pista terve aia marjasaagi.
Niipalju siis meie küla
lindudest. Üks hommik aga vaatas köögi aknast sisse orav, tuli ka vist seemnetega
maiustama.
PS Lisasin eelmise aasta septembri postituste juurde ka kirjutise meie seiklustest Kõrgõstani, pealkirjaga "Rikas ja vaene Kõrgõstan" kel soovi ja aega saab lugeda siit:
http://minualmaty.blogspot.com/2016/09/rikas-ja-vaene-korgostan.html
|
Vareste koosolek udusel hommikul õunapuu otsas |
|
Faasanid toitu otsimas |
|
Linnuvaatleja |
|
Veel üks lind jäi pildile |
|
Mainakuldnokk |