teisipäev, 28. veebruar 2017

Tähelepanu, laviinioht!


Eelmine kolmapäev tuleb mobiili sõnum: 23. – 27.02. 2017 Medo - Shymbulak tee laviiniohu tõttu suletud. Selles teates pole tegelikult midagi imelikku, aeg-ajalt tuleb ikka hoiatavaid sõnumeid tormiohust või võimalikust laviiniohust läbi mobiiltelefoni. See, et oht on viis päeva jutti ja kogu Shymbulak on suletud, oli siiski pisut kummaline. Kuna meil oli planeeritud pikk nädalavahetus Taimaal, siis jäi see teade tõsisema tähelepanuta. Esmaspäeval tuleb aga uudis, et Venemaa president ja Kasahstani president suusatasid Almatõs!
Interneti lehekülg total.kz kirjutab, et Kasahstani sotsiaalvõrgustike kasutajad viisid kohe kaks täiesti erinevat sündmust omavahel kokku. Üsna ruttu sai selgeks, et lihtsurelikele suusatajatele ei piirata Shymbulaki minekut loodusõnnetuse ohu tõttu vaid küsimus on riikidevahelistes suhetes, sest nädalavahetusel tahab suusakeskuse teenuseid kasutada Vene Föderatsiooni juht isiklikult.
Nimekas ärimees ja blogija Aidan Karibzhanov kirjutab 23. veebruaril pisut nördinult oma FB lehel: „Tuli ametlik teade, et Shymbulaki keskus on alates tänasest kuni pühapäevani suletud. Põhjus – laviinioht. Eile veel sellist ohtu ei olnud, oli rohkelt rahvast, aga täna juba on. Tundub, et öösel sadas maha enneolematu ja nähtamatu lumi ning täna varajastel hommikutundidel on temperatuurid tõusnud kuni 15 pluss kraadini.“ (kommentaariks - kiire temperatuuri tõus suurendab laviiniohtu, muidugi sellist temperatuuri tõusu ei toimunud).
Autori sõnul teavad enamus mäesuusahuvilisi tegelikku põhjust – oodatakse Putinit.
„Ta suusatab nädalavahetusel, aga esmaspäevast algab visiidi ametlik programm. (esmaspäeval tulebki sellekohane teade). Kahju on ainult sellest, et suusahooaeg on tänu universiaadile niigi lühem ja nüüd väheneb see veel nelja päikesepaistelise päeva võrra. Miks peavad kümned tuhanded inimesed kannatama Putini misantroopsete kalduvuste tõttu? Muide, esmaspäeval, kui ta mägedest alla tuleb, kannatab juba kogu rahumeelne Almatõ elanikkond (selleks ajaks suletakse paljud linna tänavad). Oleks võinud kohe vaba päeva välja kuulutada, et mitte esile kutsuda rahva rahulolematust. Milleks see kõik? Olid ajad, kus meie president koos väiksese saatjaskonnaga suusatas rahva seas, tehti pilte ja suheldi temaga. Paljud meenutavad heldimusega veel selliseid momente,“ kirjutab ärimees. „Ja veel. No suleti, olgu. Tõenäoliselt ohutuse ja poliitika tõttu. Aga miks valetada mingist laviiniohust? Olekski võinud selgitada ja vabandada – riiklik vajadus, rahvusvaheline üritus. Sel aastal toimunud tragöödia taustal Džambõlski oblastis oleks parem laviine mitte meenutada (17.veebruaril hukkus laviinis 7 sõjaväelast). Annaks jumal et mitte, aga kui tuleb tegelik laviinioht, kes siis seda usub?“ võtab Aidan loo kokku.
Pühapäeval, 26.veebruaril kirjutab Aidan Karibzhanov lisaks oma FB lehel: „Shymbulak on ka homme suletud. Näib, et laviinid hakkasid meeldima. Aga kaks IL-96 lennukit seisavad ikka lennuväljal.“
Nägime meiegi neid suurte РОССИЯ  kirjadega teraslinde, kui Taimaalt tagasi tulime.


Meie tegemisi selle tähtsa tegelase külastus ei seganud. Esmaspäeva hommikul trenni sõites oli küll tee, mis Shymbulaki suusakeskusesse viib, täis politseid ja sõjaväelasi, aga peale lõunat koju tagasi sõites oli külaline juba ametlikul visiidil ja korravalvuridki läinud oma igapäevaste tööülesannete juurde. 



Lisan siia mõned pildid meie lühireisist Taimaale



Hommikune Pattaya rand

Kommunikatsiooniimed Pattaya kesklinnas

Botaanikaaed

Prantsusestiilis aed

...ja inglisestiilis aed

Orhideede kollektsioon


Turg Pattayas
Kalaturg



Patune Pattaya - ööelu punaste laternate tänaval

Vaade Big Buddha juurest linnale



esmaspäev, 20. veebruar 2017

Meie küla linnud


Vaatasin aastataguseid pilte ja pean nõustuma ütlusega: „Aastad pole vennad“. Eelmisel aastal avasime grillhooaja 10. jaanuaril, ilmad olid täis päikest ja temperatuurid meie rõdul sellised, et sai rahulikult T-särgiga väljas istuda. Tänavune talv on olnud oluliselt külmem ja lumerohkem ning seetõttu tekkis mul tunne, et oleks vaja lindudele lisa toitu panna.



Improviseeritud linnumaja
Toidupoodides ringi vaadates ma spetsiaalset linnutoitu tuvastada ei suutnud, rääkimata linnumajadest. Õnneks on müügil erinevaid seemneid, nii koorega kui ka ilma. Kodus valmistasin plastmasspudelist lindudele söögikoha ja riputasin selle koos seemnetega rõdule, nii et suuremad linnud ligi ei pääseks. Kahjuks ei osanud tihased minu meistriteost vääriliselt hinnata ja linnumajas jäi toit puutumata, pidin seemned lihtsalt rõdu ääre peale puistama. Esialgu oli vaid mõni julge tihane, kes ettevaatlikult päevalille- ja kõrvitsaseemneid proovis, nüüd ei jõua ma rõdu ust veel kinni panna, kui parv on kohal ja lisatoit kaob hämmastava kiirusega. Ka varesed, harakad ja musträstad on aru saanud, et aeg-ajalt serveeritakse rõdu ääre peale tervislik seemnesegu. Pühapäeval  aga sadas lakkamatul lund ja mul polnud mõtet rõdu äärele seemneid puistata, kuna need kattusid kohe paksu lumevaibaga. Seetõttu otsustasin uuesti linnumaja üles riputada ja tänu nirule ilmale said tihased üsna kiiresti aru, kust toitu kõige kergem kätte saada.





Faasan meie aias
Lisaks on sel aastal päikeseliste ilmadega meie aeda külastama hakanud kummalised, kodukanast veidi suuremad linnud. Korraliku linnuvaatluse ja kõikvõimsa google abiga tuvastasime, et need on faasanid. Üks faasan, kes meie aias sageli käib, lonkab pisut. Mõned päevad tagasi nägin aknast naljakat vaatepilti, kuidas harakas lonkava faasani juures häälekalt sõna võttis ja siis äkki tema pikka sabasulge sikutama hakkas. Huvitav, kas tegemist oli lihtsalt tülinorimisega või soovis harakas end võõraste sulgedega ehtida?
 Proovisin faasanitele mitmeid kordi lähemale hiilida, et pilte teha, aga iga väiksemagi krabina peale tõstavad linnud pea püsti ja hetk hiljem on nad juba tiibade sahinal ära lennanud. Kevade lähenedes on isaslinnud üha enam plõksuvaid häälitsusi tegema hakanud.

Meie külas elab kas „tuvitädi“ või „tuvionu“, ma täpselt ei tea, pole tuvide omanikku näinud, küll aga laseb ta linnud paar korda päevas oma tiibu sirutama. Seda vaatepilti on päris vahva jälgida ja need pole mingid koledad nn Balti jaama tuvid, vaid  ilusad hoolitsetud sulestikuga valged või must-valged kirjatuvid. Kui linnud puurist välja lastakse, siis hakkavad nad koos kõrgel õhus tiire tegema, aeg-ajalt tõuseb mõni tuvi lennusalgast veel kõrgemale ja teeb alla laskudes tagurpidi salto, vahest ka toppeltsalto. Miks nad niimoodi teevad, ei oska ma öelda. Mõned korrad oleme näinud ka kaljukotkast kõrgel üleval küla kohal liuglemas ja siis piisab ainult ühest vilest ning tuvid teavad, kuhu peitu tuleb pugeda. Suursugune Kasahhi rahvuslind kaljukotkas väärib aga eraldi pikemat kirjutist.   


Tuvide lend küla kohal



Lisaks on sel aastal hommikuti kuulda rähni täristamist mäenõlval.
Minu lemmik siinsete lindude seast on vaieldamatult india kuldnokk ehk afganistani kuldnokk, eesti keeles ka mainakuldnokk, kes on Kasahstanis võõrliik, kuid väga hästi kohanenud linnaeluga. Mainakuldnokk on pisut suurem, kui harilik kuldnokk ja tal on naljakalt suured jalad. Kevad-suvisel perioodil ilmuvad nad meie aeda, teevad lärmakat häält ja lendavad alati paaris. Lind ise on tumepruun, aga tiibadel on lumivalged suled, mis lendu tõustes efektselt nähtavale tulevad, tal on kollane nokk ja sama värvi laigud silmade ümber. India kuldnokka peetakse väga targaks, kes on sageli kahjuks kodudes ka puurilinnuks. Noorele linnule on kerge selgeks õpetada sõnu ja lühemaid fraase, teda peetakse üheks paremaks jäljendajaks lindude seas. Mainakuldnokk võib kerge vaevaga ära õppida koera haukumise, kanade kaagutamise või varese kraaksatused. Aiapidajatele need linnud muidugi ei meeldi, sest lisaks putukatele võivad nad igasuguse süütundeta nahka pista terve aia marjasaagi.


Niipalju siis meie küla lindudest. Üks hommik aga vaatas köögi aknast sisse orav, tuli ka vist seemnetega maiustama.

PS Lisasin eelmise aasta septembri postituste juurde ka kirjutise meie seiklustest Kõrgõstani, pealkirjaga "Rikas ja vaene Kõrgõstan" kel soovi ja aega saab lugeda siit:

http://minualmaty.blogspot.com/2016/09/rikas-ja-vaene-korgostan.html




Vareste koosolek udusel hommikul õunapuu otsas


Faasanid toitu otsimas

Linnuvaatleja

Veel üks lind jäi pildile









Mainakuldnokk 

kolmapäev, 8. veebruar 2017

Universiaad on läbi! Aitäh universiaad!

Universiaad on selleks korraks läbi. Veebruarikuine Almatõ aga näitas sportlastele ja külalistele oma karmi ja muutliku palet. Eelmine nädal oli linnas kaks tugevat lumesadu ja külmakraadid ei tahtnud sugugi järgi anda: öösel  rohkem kui -20°C  ning päeval külma 10-13. Teisipäeval tuli esimene sahmakas lund ja reedel vastu laupäeva sadas korraga maha rekordiliselt 25 cm lund. Aga lumekoritus oli tasemel! Üks linnakodanik kirjutas oma facebooki lehel tänukirja universiaadile, mida kajastas ka kohalik uudiste lehekülg nur.kz. pealkirja all „Külalislahkuse imed“: „Ma olen tänulik universiaadile! Ma olen tänulik sellele kui Almatõ elanik.... Miks? Sellepärast, et meie linna tänavad muutusid ideaalselt puhtaks kohe järgmisel päeval peale tugevaimat lumesadu ja seda juhtus kahel korral eelmisel nädalal. Mitte ainult Al-Farabi, vaid ka väiksemad tänavad olid liikumiseks kõlblikud...Olen tänulik sellepärast, et lennujaamas kulus minu välismaalt tagasi jõudnud perekonnal ainult 20 minutit, et läbida passikontroll ja saada kätte pagas. Novembri kuus Soulist tagasi tulles olin ainuüksi piirikontrolli järjekorras ligi tund, et saada tempel passi. Olen tänulik sellepärast, et meie linna ilmusid uued tänavasildid... Universiaad on kohe lõppemas, aga ei tahaks, et saaks otsa ka kõik hea, mis koos sellega linnas toimus.  Me teame kuidas külaliste jaoks linna paremaks teha, loodan, et see jääb nii ka elanikele,“  kirjutas almatõlane.
Tänu ilmataadi vempudele jäid minu universiaadile kaasaelamised kesiseks. Paaril korral käisin vaatamas kiiruisutamist ja mõned korrad mäesuusaalasid.
Esmaspäeval, 6.veebruaril oli meil tore kokkusaamine, mille organiseeris Kasahstani Eesti saatkond. Kutsutud olid kõik Almatõs elavad nii alalised kui ka ajutised eestlased, värskelt tööd alustanud Eesti aukonsul Almatõs, universiaadi Eesti delegatsioon ja Astanast olid muidugi kohal saatkonna töötajad. Rikkalik pidulaud oli kaetud restoranis nimega Alina, mille omanik on eesti juurtega kohalik Jüri Paal.
Eesti sportlased seekord medalitulemusi ei näidanud, aga igasugune rahvusvaheline suurvõistlus, kuhu sportlane pääseb, on juba muljetavaldav. 

Lumesajus Medeo uisustaadion 
Eestlane Mariin Sarap stardis



Sõit võistluspaika Shymbulaki suusakesusesse


Mäesuusatajate viimane võistlupäev  üllatas super-ilusa ilmaga 


Universiaadi maskott kotkapoeg Sunkar
Otse finišis. Viimane võistluspäev,- meeste slaalom
Meie tubli mäesuusataja Stenn-Mark Virro

Võistlusrada edukalt läbitud, oli päris raske! 


Lilletsermoonia tüdrukud