Minu Almatõ: aprill 2017

Möödunud nädalavahetus oli väga teguderohke. Algas see reede õhtul, kui käisime vaatamas Grigori Lepsi juubelikontserti, laupäeval oli meil mõnus koosviibimine naabrite juures ja pühapäeval toimus VI Almatõ maraton.

Võrreldes Eestiga on suurte rahvaspordiürituste ajalugu Kasahstanis veel üsna üürike, aga populaarsus tõuseb iga aastaga. Kui esimesel maratonil, aastal 2012, oli osavõtjaid vaid 2500, siis sel aastal oli osavõtjaid juba ligi 12 000, osavõtjate rekord oli aga kaks aastat tagasi – 19 000.

See ei ole kongresside palee vaid spordiklubi Luxor

Sportimine Almatõ linna tänavatel ja parkides ei ole just eriti populaarne, ka jalgrattaga sõidetakse vähe, pigem käiakse spordiklubides. Muidugi oma rolli mängib ka saastunud õhk linnas. Aga spordiklubisid on palju ja hinnad seinast-seina: võid trennis käia 18 euroga kuus ja samas võid külastada spordiklubi, mille arhitektuur meenutab kongresside paleed ja klubikaardi saad omale lunastada 2 miljoni tengega aastas ehk umbes 500 (loe viissada!) eurot kuus.

Esimese Presidendi Park - rahvas koguneb

Almatõ maratonil oli võimalik valida erinevate distantside vahel, mina kõndisin mõnusa tempoga läbi 10 km ja Arti jooksis poolmaratoni ehk 21 km. Ilm pühapäeval oli ideaalne ja tore oli kõndida sellistes kohtades, kus igapäevaselt jalakäija ei sattu.

Maraton algas Esimese Presidendi Pargi juurest ja läks läbi linna peamise liiklussõlme Al-Farabi magistraali mööda kuni keskstaadionini välja. Vaatamata lühikesele ajaloole oli maraton hästi korraldatud. Siiski üks naljaks seik oli, kui pidin stardipaigas pargile kuuluvat tualeti kasutama ja seal range häälega proua „Девушки, куда вы!“ aeg ajalt hõikas. Selgus, et proua, kes istus laua taga ruuduline vihik nina all, kasseeris tualeti kasutamise eest raha sisse. Selles polegi midagi nii imelikku, ka Euroopas on paljud avalikud WC-d tasulised, aga siis on need piinlikult puhtad ja kõikide abivahenditega. Pealegi, no kes läheb maratoni jooksma tengelpung vöö vahel?

Stardini 15 minutit

Sõnumid läksid teele tohutu kiirusega,
kontsert jäi tahaplaanile või üldse nägemata

Võimas oli ka Grigori Lepsi kontsert. Jätsin targu kehva kvaliteediga kontsertvideo tegemata, neid tehti seal niigi palju. Keda huvitab, saab youtube kaudu parema ülevaate. Kuigi kontserdil tuli tema hääl ikka mitu korda võimasamalt esile, kui lihtsalt arvutist kuulates. Muide Grigori Lepsi andis hiljuti kontserti ka Tallinnas. Ühte pilti ma siiski tahan teiega jagada. Avastasin lihtsalt huvitava tendentsi, et noored ei naudi enam kalli piletiraha eest kuulsat artisti, vaid vahetavad mobiilis sõnumeid ja pilte oma arvukate sõpradega. Mul tekkis küsimus, kas meie ees istuval tütarlapsel hiljem kodus üldse meelde tuli kus ta käis või mis kontsert see oli. O tempora, o mores!

Kontsert on läbi, nüüd aeg selfide tegemiseks

ja neid tehti palju

Edasi veel meeleolukaid pilte maratonirajalt

Mina olen stardiks valmis ja ...

... meie oleme stardiks valmis

Paljudel haljasaladel õitsevad tulbid

Ka kahe suure sõidutee vahel on tulbipeenar

Vahepeatus Starbucks kohvikus

Maratonile kaasaelajad tee ääres

Linnas üle 25 kraadi sooja,
aga taamal suusahüppekeskus ja lumised mäetipud

Start on antud, kes jookseb, kes kõnnib...

ja ongi läbi!

Kasahstani sotsiaal- ja tervishoiusüsteemiga lähemalt tutvuma sundis mind juhtum, millesse rohkem kui paar kuud tagasi sattus meie autojuht, kellele südameoperatsioon tehti.

Kui üldse rääkida maksudest, siis Kasahstanis on maksukoormus üsna tagasihoidlik.

Riigis on kehtestatud järgmised maksud: ettevõtte tulumaks, üksikisiku tulumaks 10%, käibemaks 12%, aktsiisimaks (alkohol, tubakatooted, kütus, toornafta, gaas), eraldi maks eksporditavale toornaftale ja gaasile, transpordimaks, lisaks on maamaks ja kinnisvaramaks, aga need ei ole kõrged. Sotsiaalmaks on sõltuvalt sissetulekust 20-7% (kusjuures maks on regresseeruv, s.t. mida kõrgem tulu, seda väiksem on sellest mahaarvestatav protsent) ja välismaa spetsialistidele jääb sotsiaalmaks hoopis 11-5 % vahemikku, kuna nemad ei osale pensionimaksetes.

Tervishoiusüsteem pole võrreldav Eestiga, pigem on sarnane Ameerika süsteemile. Kehtib vabatahtlik tervisekindlustus, mis katab tagasihoidliku osa tõsisematest terviseriketest.

Esmatasandi arstiabi on tasuta. Meie autojuht viidid haiglasse kiirabiga, seetõttu ta oma operatsiooni eest maksma ei pidanud, sest see läks esmaabi alla. Küll aga on küsimuse all veel üks plaanipärane operatsioon ja selle eest peaks ta juba ise maksma. Kui kalliks aga võib minna üks südameoperatsioon?!

Lisaks on vabatahtliku tervisekindlustuse omanikul aastas rahaline limiit ravimitele kui suures ulatuses kindlustus nede väljaostmist katab. Siiski teatud haiguste korral on olemas kindel nimekiri ravimitest, mida saab tasuta, aga nimekiri pole pikk. Kuidas see täpsemalt käib, ei oska ma öelda. Tean ainult niipalju, et kõik apteegid tasuta ravimitega ei tegele, näiteks Almatõs on selliseid apteeke kokku 47. Kas seda on vähe või palju? Võrdluseks Tallinnaga, kus apteeke üle 100 ja elanike arv 1.aprilli seisuga 444 591, Almatõ elanike arv on 4 korda suurem ehk üle 1,7 milj.

Harvad pole ka juhtumid, kus pere on sunnitud oma kinnisvara maha müüma kui raha napib, et aidata mõnda lähedast raske haiguse või keerulise operatsiooni korral. Tore on siiski see, et siinne ühiskond on üles ehitatud tugevatele kogukondadele ja kehtib reegel, et rikkamad kogukonna liikmed toetavad vaesemaid. Siinkohal meenub hiljutine Kuku raadio reklaam kinnisvarast, kus irooniliselt küsiti: „Liiga kauaks vanemate juurde jäänud?“ ... Eestis peetakse vanemate juurde jäänud poega „mömmiks“, aga Kasahstanis on pojal au asi (ka kohustus) jääda koju, et hoolitseda oma vanemate eest.

Tutvudes läbi interneti lähemalt Kasahstani sotsiaalsüsteemiga avastasin rõõmustava uudise, et alates 1.juulist hakkab kehtima kohustuslik tervisekindlustus, mis toob endaga kaasa olulisemalt sotsiaalsema ja Eestile sarnasema tervishoiusüsteemi.

Midagi rõõmustavat pole ka pensionile jäämises. Miinimum pension on hetkel 37 789 tenget, mis küll tõuseb sel aastal 45 711-ni, aga ümber arvutades eurodesse, on see vastavalt 114 ja 138 eurot. Pensioni suurus sõltub tööstaažist ja palgast. Naistel algab pensioniiga 58 eluaastast ja meestel 63 eluaastast , järk-järgult seda tõstetakse. Pika tööstaaži ja hea sissetulekuga autojuhil Slaval, kes märtsi lõpus pensionile jäi, jääb ikkagi pension alla 200 euro (arvestades hetke tegne kurssi).

Mis siis sellise pensioni eest endale poest lubada saab?

Jookidest – 1 liiter piima on sõltuvalt pakendist 0,7- 1,1 eurot, 1 liiter mahla on 0,7-1,14 euri, 1 liiter Coca-Colat, Fantat või Sprite maksab 0,60 eurot, kohalik 0,5 l-ne õlu jääb alla ühe euro. Importõlu on mitu korda kallim, ka korralikud veinid on kallimad kui Eestis.

Köögiviljadest – porgandi-, kartulikilo on keskmiselt 0,5 ja tomatikilo umbes 2 euri, korralik kimp värsket maitserohelist jääb alla 0,50 euri

Linnuliha keskmiselt 3 eurot, loomaliha algab 3 eurost, aga kilo fileed võib üle 30 euro maksta. Parim tükk lambast – karree maksab 7 eurot.

10 muna maksab keskmiselt 1 euro.

Tavaline valge vormisai umbes 0,3 eurot.

Kütus - bensiiniliiter maksab 165 tenget ehk 0,5 eurot.

Ütleme nii, et peab olema palju fantaasiat või siis kogutud raha, et sellise pensioniga ära elada. Netikommentaarides on inimesed ka julgelt oma pahameelt välja näidanud. Üks professor Almatõst kirjutab: „See ei ole pension vaid töötu abiraha, kas tõesti on võimalik ära elada 45 000 tengega kuus, valitsus irvitab eakate üle.“

Ilmast ka natuke. Sel aastal on olnud erakordselt pikk talv, veel 10 päeva tagasi sadas maha 30 cm lund ja temperatuurid jäid nulli lähedale. Üsna sarnane pilt Eestile, kus ka talv oma kohta sugugi loovutada ei taha. Almatõs on aga nüüdseks lumi kadunud ja väljas suviselt soe. Kohe-kohe hakkavad linnas tulbid ja nartsissid õitsema ning mäenõlvadel metsikud aprikoosid.

Ilusat kevadet!