Sharyni kanjon

Jeeee! Almatõsse kolis veel üks Eesti pere! Möödunud pühapäeval otsustame koos sõita linnast välja Sharyni kanjonit vaatama (eesti keeles peaks see olema Šarõni kanjon, aga jään siiski ametliku inglise keelse nime juurde).

Sharyni kanjon

Stardime üsna vara hommikul. Kanjon asub Almatõst ida poole Hiina piiri lähedal Sharyni rahvuspargi territooriumil. Tee sinna läbib väikseid külasid ja linnu ning on üle 200 km pikk ehk ligi kolm tundi sõitu. Meie Artiga oleme ka varem seal käinud, aga kuna kanjon ise on ligi 150 km pikk, siis jagub avastamisrõõmu ja uusi kohti veel mitmeks korraks. Seekord lähme läbi ametliku kontrollpunkti, kus lunastame piletid ja loa autoga kanjoni sisse sõita.  

Kanjon moodustus mitu miljonit aastat tagasi kiirevoolulise Sharyni jõe erosiooni tulemusel. Sügavuseks on sellel 150 – 300 meetrit. Üheks maaliliseimaks kohaks peetakse 2 km pikkust lõiku, mida kutsutakse „Valley of Castles“ (Kindluste org) või punane kanjon, kus sambad ja kivimid moodustavad imposantseid fantaasiarikkaid skulptuure, aga tõeline vaatemäng algab siis, kui päikese loojang toob esile kivistunud savi kõikvõimalikud punased toonid. Meie seekord päikese loojangut ootama ei jää, teeme väikese tiiru  ümbruses ja kinnitame keha all orus olevas turismibaasis, mille kõrval voolab tohutu kiirusega lume sulamisest ja kevadvihmadest täitunud Sharyni jõgi. Jõe ohtlikust rõhutavad külastajatele kohalikud töötajad igal võimalused ja seda kindlasti mitte ilmaasjata. Peale kosutavat lõunat algabki tagasisõit Almatõsse, aga rahvast voorib üha rohkem juurde. Huvitav, kas sellise massiga ka kohalik restoran arvestanud on? Tee peal parklas loeme kokku 9 suurt turismibussi.

Valley of castles

Kasahstanis on palju regioone, kus kaugel maanteedest võib leida kordumatuid looduse kunstiteoseid – kanjoneid,  kokku on neid loetletud üheksa, kuid Sharyni kanjonit peetakse üheks kauneimaks kohaks Kasahstanis, mis ei jää oma ilu poolest alla Suurele kanjonile Ameerikas ja mida hellitavalt ka Suure kanjoni väikeseks vennaks kutsutakse.

Kokkuvõttes oli tore päev vahva seltskonnaga. Tervitused siit Kristale ja Hannesele!

Edasi veel pilte reisist ja kui pildile klõpsata, näed neid paremini

Valley of castles

Kas mahub läbi?

Kiirevooluline Sharyni jõgi

Meie reisiseltskond

Looduse kunstiteosed

Päikeseratas, päikeseratas....

Tee joomiseks ja lõunasöögiks oli võimalik ka jurta rentida  

Piilusin kaameraga jurta sisemusse

Veel on mäed täis kevadisi värve  

Jändrik saksaul

Тусау кесу - ahelate lõikamine

Almatõ on multikultuurne linn, kus elab koos palju erinevaid rahvusgruppe. Kui veel eelmise aastatuhande lõpus ületas vene rahvusest elanike arv kasahhe, siis tänapäevaks on kasahhe juba üle 53% elanikkonnast, järgnevad venelased (28%), uiguurid (5,4%), korealased (1,8%), tatarlased (1,4%), ukrainlased, usbekid, türklased, kirgiislased, sakslased, ingušid, armeenlased, tšetšeenid, kurdid, aserid ja veel paljud teised. Tänu paljurahvuslisusele on siin omavahel põimunud ka erinevad kultuurid ja traditsioonid. Ühest sellisest sündumsest oli meil au osa võtta läinud laupäeval. Nimelt kutsuti meid Arti tiimikaaslase tütre 1-aastase sünnipäeva tähistamisele. Sünnipäevi tähistatakse ka Eestis ja selles polekski midagi erilist enne, kui sain teada selle olulisusest nii kasahhi kui hiina kultuuris. Mõlema kultuuriline taust peab lapse 1-aastast sünnipäeva üheks kõige tähtsamaks sündmuseks, millel on oma kindlad traditsioonid. Arti töökaaslane on hiina rahvusest ja naine kasahhitar. Pidu oli korraldatud suurejooneliselt Hiina traditsioone arvestades. Kutsutud olid pereliikmed, sugulased, sõbrad, tuttavad, töökaaslased ning selleks puhuks oli terve suur restoran umbes 150 inimesele kinni pandud. Kasahhi kultuuris täihstatakse 1-aastast sünnipäeva natuke tagasihoidlikumalt ainult lähemate sugulaste seltsis.   

Vaade kaubanduskeskuse restorani rõdult kus pidu toimus

Olles uurinud antud sündmuse traditsioonilist tausta, oli esimene üllatus ikkagi juba kohale jõudes. Kohaletuleku ajaks oli 16.30 (igati paslik kellaaeg pisikese tüdrukutirtsu oluliseima päeva jaoks) ja kuigi olime kursis sellega, et õige kasahh hilineb ligi kaks tundi peole, siis arvasin, et restoranipeo avapauk on ikka see aeg, mida Artile mainiti. Pidu algas siiski ligi poolteist tundi hiljem, aga sellest polnud midagi traagilist, sest restorani personal hoolitses meie eest väga hästi, saime nautida ilusat päikeselist päeva hea kohvi, külma õlle ja mahlaga restorani väliterrassil jälgides ettevalmistusi algavaks peoks.

Keskuse ees on vaateratas, kust ilusa ilmaga
 on maaliline vaade mägedele ja linnale

Umbes kella kuue ajal, kui enamus külalisi kohal olid, algas sünnipäeva tähistamine ühe kasahhi traditsiooniga, mida kutsutakse Tusau Kesu ehk ahelate lõikamine. Tseremoonia ajal seotakse lapsele nöör õrnalt ümber jalgade. Perekond valib külaliste seast välja kõige auväärsema inimese, kes peab nööri läbi lõikama, et laps teeks iseseisvalt oma esimesed sammud mööda valget riiet, sümboliseerides seda, et tulevikus oleks tema elutee särav ja pikk. Samal ajal visatakse riide peale ja rahva sekka komme ning muid maiustusi. 

Esimesed sammud on  tehtud,
 nüüd tuleb otsustada, mida tulevik toob

Sellele järgnes nii kasahhi kui ka hiina kultuurile sarnane traditsioon, kus laps viiakse laua juurde, kuhu on asetatud palju erinevaid asju nagu näiteks raha, pliiatsid, ehted, raamatud, niidirull ja käärid, toit, mänguasi ning kõigil neil on mingi oma tähendus. Uskumuse kohaselt määrab esimesena lapse väljavalitud ese ka tema edaspidise elutee ja huvialad. Meie päevakangelane valis kõigepealt välja erkoraanži  värvi niidirulli, seejärel puudutas ka raha ja lõpuks valis teise kätte veel ühe niidirulli, ehk siis tulevane riidedisainer oli sündinud.

Edasi toimus korralik õhtusöök kindlaks määratud kohtadel väga maitsvate roogadega, sekka toredaid etteasteid erinevatelt artistidelt. Iga natukese aja tagant kutsuti rahva ette üks laudkondadest (umb.10 inimset) ja igaüks sai öelda tervitusi ning palju ilusaid sõnu sünnipäevalapsele ja tema vanematele, selle järgnes kingituste üleandmine, mis olid enamasti ikkagi ümbrikus. Ka see on erinev meie traditsioonilisest sünnipäevast, kus kingitus antakse üle ikka kohe kui uksest sisse astud, mis oleks nagu lunastus peole pääsemiseks. Laudkondadele sõnajärje andmine toimus samuti kindlas järjekorras külaliste tähtsust arvestades. Esimesena said tervituseks sõna vanavanavanemad, siis vanaemad-vanaisad, seejärel sugulased jne.

Pidu oli hooge esimestest minutitest alates, tantsiti, lauldi, loeti luuletusi ja ei häbenetud osalemast erinevates etteastetes. Kogu üritust viis läbi professionaale peokorraldaja ja tähelepanuta ei jäänud ka lapsed (neid oli päris palju). Päeva nael oli  itaalia päritolu koka etteaste.  Peale imemaitsvate roogade valmistamist tulid tervitussõnad kokalt ja mitu kuulsat laulu alates „O sole mio“ ja lõpetades hipaaniakeelsete hoogsate lauludega. See oli võimas!

Meie lahkusime pisut enne kella kümmet, kui alles hakati magusat lauale tooma. Päevakangelane oli vapper ja jäi kogu selle trilli-tralli juures väärikalt rahulikuks. Soovin veelkord väikesele Amelie´le palju õnne, armastust, tugevat tervist ja edu tema ettevõtmistele.

Lõbus kokk O sole mio´t laulmas

Kohustuslik pildistamise koht

Kaubanduskeskus Mega, seljataha jääb restoran, kus pidu toimus