Minu Almatõ: august 2017

Suvi on möödunud tohutu kiirusega ja taas Itaalias ning mõned nädalad ka Eestis. Augusti keskel jõudsime tagasi Almatõsse ning meiega koos tulid Kasahstani elu-olu uurima Arti õde ja tema kaks toredat last. Nädal külalistega möödus traditsiooniliselt – mõned mägimatkad, Shymbulaki külastamine, Almatõ loomaaed, sõit rippraudteega üles Kok-Tobe mäele, Suur Almatõ järv. Ka kaks väikest sugulast (9 aastane Joosep ja 5 aastane Miia) pidasid tihedale programmile vapralt vastu ja tegemata ei jäänud ükski plaanitud ettevõtmine.

Almatõ kõrgeim punkt asub mäenõlval nimega Kok-Tobe (Kasahhi keeles: Көк-Төбе - "Green Hill"; Vene keeles:Кок-Тюбе, Kok-Tyube) ehk siis eesti keelde tõlgituna roheline mägi. Kok-Tobe on üks almatõlaste populaarsemaid meelelahutuskeskusi, kus on hulgaliselt atraktsioone lastele, miniloomaaed, mitmeid restorane, suur vaateratas ja teletorn ning maailma üks esimesi ansamblile The Beatles püstitatud ausambaid. 2007.aastal avatud mälestusmärgi juures saab legendidega koos pilti teha ja kuulata ansambli muusikat. Kuigi mäele saab sõita sümboolse raha eest bussiga, on siiski populaarseim ja eksootilisem tee mäele rippraudteega, mis töötab juba aastast 1967. Nende aastate jooksul on toimunud kaks rekonstrueerimisperioodi (aastatel 2005 ja 2015) ja nüüd sõidab rippraudteel kahe ajaloolise vaguni asemel 17 moodsat vagunit. Vanad vagunid aga pole läinud vanarauaks vaid nendest on saanud õdusad kohad romantiliseks eineks mäel asuvas söögikohas. Kogu tee pikkus on 1620 meetrit ja sõit kestab umbes 6 minutit, kõrguste vahe on 250 meetrit. Ühte vagunisse mahub 8 inimest. Teel gondliga üles on võimalus näha linnaelu kõrgustest: vaatevälja jäävad rohelised pargid, väga erineva stiili ja jõukusastmega individuaalelamurajoonid, kaugustesse ulatuvad linna kõrghooned, suusahüppemägi. Külastasime Kok-Tobe mäge suurte ja väikeste külalistega lausa kahel korral: esimene kord keset päeva ja teisel korral otsustasime linna vaadata ülevalt alla õhtuhämaruses, kui kogu linn oli tulede säras nagu peopesa peal, siis tegime tiiru ka vaaterattaga - enam kõrgemale selles linnas tõusta pole võimalik.

Peale kahekuulist pausi Almatõsse tagasi jõudes avastasime üllatusega, et meie kassile nimega Saba on tekkinud kaaslane: ülisõbralik, täiesti korras närvidega, oranžikarvaline isane kõuts, kes hüppab ise sülle, norib pai ja käib meil tubades ringi nagu olekski siin kogu aeg elanud. Alguses oli ta natuke räsitud välimusega ja pisut kõhnavõitu, aga nüüd on minu korraliku kassitoiduga kosunud ja laseb isegi ennast harjata. Peale selle käib siin toitu otsimas Saba pikakarvaline koopia, aga tema on väga arg. Ehk siis – kus on, sinna tuleb juurde! Loodan, et Kasahstani periood lõpeb ära enne, kui minust saab Naksitrallide raamatu kassitädi.