Hea lugeja, nüüd
on aeg avaldada oma blogis kaks viimast postitust. Panen need siia üles korraga ja
kuigi kahe postituse ajavahe on üle kahe aasta, saad seda lugedes ehk aru, miks
on need viimased ja mõistad missuguste kontrastidega elu meid mingil hetkel
kostitada võib ja kahjuks sellise nurga alt, mida kõige vähem oodata oskad. Eelmine aasta oli minu jaoks väga raske, sellegi poolest loodan, et mingil hetkel saan seda kõike rahulikult tagasi
vaadates võtta kui ühte elu suurimat
kogemust...
“Life is like box of chocolate”
Mis me nädalavahetusel teeme? (veel avaldamata
lugu)
Kirja pandud 28.september
2015
„Mis me
nädalavahetusel teeme? Sõidaks kuskile?“ - küsib Arti teisipäeva õhtul, kui on
mulle teatanud, et neljapäeval on Kasahstanis puhkepäev ja ta saaks reede ka
vabaks võtta. Valikus on väga erinevad sihtkohad: Dubai, Bangkok, New Delhi,
Tbilisi, Colombo.. aga esmapilgul ja natuke ka guugeldades, ei tundu üksi koht
nii ahvatlev, et sinna mõneks päevaks minna. Kas on lend liiga pikk või ei ole
antud piirkonnas parimat aega reisimiseks, Dubai liiga palav ja mujal
mussoonvihmade periood. Tbilisi tundus nendest kõige mõistlikum. Otsustame, et
mõtleme homseni. Kolmapäeva hommikul plaanin just trenni minna, kui Arti
helistab ja ütleb, et piletid on olemas ja me sõidame Colombosse ehk Sri
Lankale.
„Jõuad rahulikult
trennis ära käia, siis paki nii minu kui enda asjad ja kohtume kell kolm
lennujaamas....Tulen otse töölt. Lend läheb 16.40“ – vuristab Arti läbi
telefoni..... ??? !!!
Mõtted on peas
nii segi, et ei oska isegi paanikasse minna ning lähengi rahulikult trenni.
Trennist tagasi tulles jääb meie autojuht Slava ootama, et saaksin asjad kokku
panna, kuna tunni aja pärast pean juba lennujaama sõitma. Kõik see kokku
meenutab tuntud saadet „Reisijaht“, kus kahele erinevale inimesele tänavalt
pakutakse reisi soojale maale ja võidab see, kes esimesena paari tunni jooksul
lennujaama jõuab. Puudu on ainult kaks saatejuhti (Teele Viira ja veel keegi,
kelle nime ma ei mäleta) ning muidugi teine võistleja, kes peaks ka asjad
pakkima ja võimalikult kiiresti lennujaama jõudma. Seetõttu on sõit lennujaama
pisut pingevabam, ainuke mure on see, kas said kõik vajalikud asjad ja mis
peamine - õiged riided, kaasa!
Lendame
Colombosse odavlennufirmaga Airarabia, millel on ümberistumine Sharjah
lennujaamas Araabia Ühendemiraatides. Kuigi on õhtu, võtab Sharjah lennujaam
meid vastu põrgukuumusega ja minuni pole ikka veel päris hästi kohale jõudnud,
kuhu me siis ikkagi lähme. See on küll temp, mis kannab nime: tehtud - mõeldud,
mitte vastupidi. Alles Sharjah lennujaamas, ehk poolel teel Sri Lankale, turgatab meile pähe, et äkki on sinna viisat vaja ja kui on, siis kuidas seda saab?
Kuskil mälusopis meenub mulle eelmisel õhtul guugeldatud info, et Eesti kodanikel
pole riiki sisenemisega mingeid probleeme. Arti surfab kindluse mõttes veel
enne lendu tõusmist internetiavarustes ja selgub, et viisa on siiski vajalik,
aga õnneks saab selle kohe lennujaamas vormistada. Nüüd veel neli tundi päris
mugavas Airarabia lennukis ja kohal me olemegi, natuke sebimist viisadega ning
väljume lennujaamast niiskesse ja sooja Sri Lanka varahommikusse. Colombo
lennujaamas on esindatud enamus tuntud autorendifirmasid, siiski ei õnnestu meil sealt
autot ilma eelneva broneeringuta saada ja selleks tuleb sõita ühte
väiksemasse linna. Auto rentimine on üsna kallis ja lisaks on piirangud
läbisõidule (600 km), ka GPS seadme saab lisatasu eest, selle kaupleb Arti
meile siiski tasuta.
Alustame sõitu
mööda kiirteed lõunasse. Esimese loomana näeme üle tee loivamas kahemeetrist
 |
| Ettevaatust! Paabulinnud teel! |
varaani, edasi märkame kummalist liiklusmärki: „Ettevaatust paabulinnud
teel“ ning kohe peale seda üks emane
isend ka üle tee paterdab. Mäenõlvadele jäävad vihmast auravad teeistandused
tekitavad tunde, nagu oleks lummavasse Liptoni teepaki reklaami sattunud. Tee
on suhteliselt tühi ja ei häiri ka vasakpoolne liiklus. Umbes 120 km pärast
lõpeb kiirtee ja algab väga käänuline tee läbi kärarikaste ja kohutava
liikluskultuuriga külade, riisipõldude ja vihmametsade. Jääb mulje nagu oleks
tee ehitatud nii, et viib kõikide ümbruskonnas olevate majade koduväravast
mööda (meenutades kurvilist Pühajärve - Arula teed, aga mitmeid kordi pikem).
Põldudel näeme kaelani mudas mäletsevaid vesipühvleid.
 |
| Good Karma Hotel |
Lõpuks saab ka asfalttee
otsa ja GPS juhatab meid mööda olematut savimudast rada majade kompleksini, mis
on kõrge taraga piiratud ja kus peaks Good Karma Hotel asuma... auto raadiost
kostub Coldplay laul „Paradise“! Lähme väravast sisse ja tundub, et olemegi
paradiisi sattunud ning seda tunnet ei kahanda edaspidi ükski sealveedetud
päev! Märkan väravale suurte tähtedega
kirjutatud sõnumit – FROM RUSSIA WITH LOVE ning mõni hetk hiljem saan ka tervituse põhjusest
aru. Kogu selle hästi hoolitsetud
hotellikompleksi perenaine on sõbralik venelanna, kes otsustas oma perega kolm
aastat tagasi Sri Lankale kolida, ostis maad ja rajas siia asutuse nime igati
õigustava hotelli ja
„paradiisiaia“.
 |
| Tee kaljutemplisse |
Nendel päevadel
tegime ringsõite ümbrusesse ja külastasime erinevaid Buddha kloostreid. Sageli
olime kloostris ainukesed külastajad, kuna reisimiseks polnud päris õige
hooaega (oli mussoonvihmaperiood) ja turiste vähe. Kas tänu sellele või oli
põhjuseks mingi ebatabane aura, mis sajandeid vanad iidsed Buddha kujud edasi
andsid, aga see kõik kokku kandis hinge mingi tavatu rahu. Isegi
kärarikastest ja kohutava
liikluskultuuriga väikelinnadest- küladest läbi sõites ei häirinud meid
kummaliselt käituvad bussijuhid, kes lärmakalt signaali andes möödasõitu
nõudsid, et siis 200 meetri pärast peatuda ja inimesi peale võtta. Kui õnnestus
bussist sel ajal mööduda, siis kordus sama stsenaarium jälle ja jälle.
Hetkeks olime
mõlemad armunud sellesse riiki ja sealsetesse avatud südamega inimestesse,
kellega meil õnnestus kohtuda. Korraks tekkis ka uitmõte, et miks mitte hoopis
Sri Lankale kolida. Inspiratsiooni selleks saime hotelli perenaiselt, kes
Venemaa tolmu jalge alt pühkis ja kolme aastaga oma unistuse täide viis.
 |
| Rohekilpkonna jäeljed rannaliival |
Reisi üks kõige
liigutavamaid hetki oli jälgida ööpimeduses rohekilpkonna toimetusi
rannaliival. Nägime kuidas see ürgne umbes 70 cm läbimõõduga mereloom liiva
sisse pesa kaevas, et sinna 80 - 120 muna muneda. Jälgisime looma mõnda aega,
aga siis jätsime ta rahulikult oma toimetusi tegema, sest kogu protsess võib
kesta tunde. Peale seda avanes meil
võimalus jälgida teise kilpkonna merre minekut, kes oli oma ülesande järglaste
eest selleks korraks täitnud ja nüüd kohmakate liigutustega mere poole roomas,
jättes rannaliivale roomiktraktori sarnaseid jälgi. Kõik see toimus muidugi rangelt valvataval
territooriumil kilpkonnade päästekeskuse töötajate juhendamisel, ei mingeid
välguga pildistamisi ja äkilisi liigutusi, et võimalikult vähem neid loomi
häirida.
Kolm päeva Sri
Lankal möödusid tohutu kiirusega India ookeani mühina saatel head toitu, SPA
mõnusid ja teineteise seltskonda nautides, õhk oli armastusest, sõprusest,
usaldusest ja kirest tiine.... olin jõudnud paradiisi....
Almatõ, september
2015
 |
| Üksik koer ja tühi rand |
 |
| Hea toit ja mõnus seltskond... |
 |
| ...jõudsin paradiisi |
Viimane postitus
– kaljukotkas kasahhide rahvuslind
Oma pikkadel
jalutuskäikudel Almatõs Butakovka ümbruses on mind kõrgel taevas mõned korrad
saatnud kasahhide rahvuslind – kaljukotkas. Ta on üks maailma suurimaid
kotkaid, kelle tiibade siruulatus võib küündida üle kahe meetri. Pesa ehitab
kaljukotkas ligi 3000 meetri kõrgusele kaljude peale või puu otsa kasutades
selleks oksaraagusid. Ka mul õnnetus ükskord näha kuidas lind suure oksaraoga
kaljude vahele lendas. Igal kotkal on oma territoorium ja ta on valmis selle kaitsmise
nimel isegi surema. Kotkapaarid pesitsevad teineteisest mitte lähemal kui 2-3
km. Igal paaril on 2-4 pesa, mida kasutatakse kordamööda. Pesas on tavaliselt
üks või kaks poega.
Ka Kasahstanis on
kaljukotkas kantud punasesse raamatusse. Sellegi poolest on üks populaarsemaid turismi-
objekte Kasahstanis vaadelda jahti kaljukotkaga.
Kogemusi, kuidas
kasvatada jahilindu, antakse isalt pojale edasi ja hoitakse võõraste eest pingsalt
saladuses. Usuti, et kui teismelisele kingiti noor lind või kaljukotka tibu,
siis tähendas see seda, et temast saab julge ja tugev džigitt.
Jaht kaljukotkaga
nõuab suuri teadmisi ja kannatlikust. Meistritel peab olema looduslik anne, et
kasvatada ja treenida kotkaid. Kotkast inimesega harjutada on suur kunst. Peale
kinni püüdmist ei pane lind oma silmi mitmeks päevaks kinni ja ei maga, toitu
(toorest liha) peab ta vastu võtma ainult omanikult. Alles siis, kui lind on
harjunud oma peremehe, tema hobuse ja koeraga, alustatakse treeningutega.
Esialgu harjutatakse jahti rebase topisega. Põhisaagiks on kaljukotkal
küülikud, rebased, põldpüüd, tedred.
Ühes videos
jutustab jahimees: “Meie, kasahhide, jaoks on kotkas püha lind. Me oleme Tenger’iga
(nii on kotka nimi) partnerid, tema peab jahti, mina müün nahkasid ja tema saab
toitu. Temas on koos maailma ilu ja julmus, me peame jahti tema kuningriigis. Elu
kotkaga on suurepärane nagu elu lapsega. Kümne aasta jooksul pole ma kordagi
Tengerist lahkunud. Ma toitsin teda, ravisin kui vaja. Homme ta lahkub minust (jahimees
laseb ta vabadusse, et kotkas saaks omale pere luua). Kui Tenger leiab endale
kaaslase, siis jutustab ta oma pojale kõike, mida teab inimestest. Ainult
kotkas saab vaadata päikesesse kartmata saada pimestatud.“
Armas lugeja, see jääb viimaseks postituseks blogis Minu Almatõ. Tänan Sind, et olid vaikseks kaasaelajaks sellel teekonnal seitsme maa ja mere taga. Palju jäi veel nägemata ja palju jäi veel kirja panemata, sest saatusel on komme teha meie ellu oma korrektuure....
 |
| Suvi 2017 |
Nii ootamatult kui see algas, sai ka ootamatult läbi minu elu üks kummalisemaid ja vastuolulisemaid etappe – kolmeaastane elu Kasahstanis Almatõ linnas, kus oli rohkesti üllatusi, harjumatuid olukordi, ootamatuid seiklusi, palju reisimist, imetabast loodust, viimasel aastal ka üksindust, lõpuks talumatut kurbust, lohutamatut valu ja suhtest väljakasvamist... sest lisaks saab läbi veel üks etapp minu elus. Viimane postitus on sümboolse tähendusega ja nii nagu kasahh laseb vabaks oma linnu, lasen ka mina sümboolselt lahti (vabaks) sellest, mida kakskümmend aastat oma loomulikuks osaks pidasin. See oli imeline aeg täis kirglikku armastust, meeletuid õnnehetki, südamest naermisi, ka koos nutmisi, sooja sõprust, sõnadeta teineteise mõistmist, palju seiklusi, pisut muresid, aga väga, väga palju rõõmu, meie mõlema eneseotsinguid ja enesearengut, ühiseid hobisid, põnevaid katsetusi söögitegemise maalimas, tunde kestvaid arutelusid väga erinevatel huvitavatel teemadel ... ja mitte kübetki kahetsust, kõik see 20 aastat on olnud kui suur kingitus minu elus. Olen õnnelik, et mul on olnud selline kaaslane.
Tänan Sind, minu hea sõber, teekaaslane, hingesugulane!
Tuult Sulle
tiibadesse, lenda kõrgelt!
Lasen Sul minna,
et saaksid luua endale uue perekonna!
Lõpetuseks:
Hawaii andestamispalve
Ho’oponopono
Mul on kahju
Palun andeks
Tänan Sind
Armastan Sind
Tallinn, jaanuar 2018
