Koos meiega on hetkel Almatõs kokku kuus eestlast. Minu esimene kohtumine nendega toimub nädal tagasi Hardi pool. Plaanime ette võtta väikese matka mägedesse, aga kahjuks hakkab sadama ja seetõttu naudime vihmasabina saatel Hardi ja tema filipiinlannast abikaasa külalislahkust nende besedkas ehk lehtlas. Saan aru, et selle väikese seltskonna kokkusaamised on üsna regulaarsed (vähemalt 1-2 korda kuus) ja võimalusel võetakse ette ka mõni matkarada. Peale meie tuleb Hardi juurde Jüri oma kasahhitarist kaasaga. Kahjuks ei saa tulla Erik ja Katrin oma abikaasaga. Vaatamata sellele möödub õhtu lõbusas meeleolus maitsvat šašlõkki süües. Lepime kohe kokku uue kohtumise nädal hiljem pühapäeval meie juures. Sel korral ilmataat alt ei vea ja teeme koos 2,5 tunnise matka meie lähedal asuvas Butakovka looduspargis. Täna saan tuttavaks kolmanda eestlase Erikuga, Katrin viibib taas komandeeringus ja ei saa tulla. Kuna mina olen juba viie päeva pärast tagasi Eestis, siis seekord kahjuks jääbki mul neljanda eestlase, Katriniga, kohtumata. Peale matka Butakovka koseni ja tagasi, grillime meie juures maitsvat Vahemere kala nimega seabass ehk huntahven ning lambaliha. Lisaks saame külalisi kostitada traditsioonilise musta rukkileivaga, mille ma eelmine õhtu küpsetasin, sest Almatõst ei ole võimalik normaalset leiba saada.
Kokkuvõttes oli taas väga südamlik ja tore kohtumine. See, mida eestlased siin „seitseme maa ja mere taga“ igapäevaselt teevad, jääb mõneks teiseks korraks kirjutada, kui mul endal pilt pisut selgem on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar