Millega sisustada oma päevi selles kauges riigis?

31.märts

Tundub, et saan hakata ka siin harrastama oma lemmik spordiala – ujumist. Arti autojuht Slava viib mind päeval ühte fitness keskusesse, kus on 50 m ja 25 m bassein. Vormistamine käib kiirelt (küll on hea, et vene keelt ikkagi oskan!) ja juba ujungi kilekatusega kaetud basseinis, millelt mai kuus kate ära võetakse ning sellest saab suur avatud ujulakompleks. Ujumine jääb kindlasti üheks tegevuseks, millega täita oma päevi sellel kauges riigis. Lisaks on mul vaja otsad kokku tõmmata aasta tagasi alustatud toitumisnõustamisõpingutele ja muidugi lubatud blogi kirjutamine. Pean tunnistama, et pole üldse lihtne õigeid sõnu ritta seada nii, et mõte arusaadav tunduks.

Mõni sõna autojuhist. Kasahstani tingimustes tähendab see kogu pere autojuhti, kes ka mind vajadusel sõidutab. Hetkel, kui linna veel hästi ei tunne, on selline teenus päris mugav variant, kuigi iseseisvale põhjamaisele naisele natuke harjumatu. Mul on alati pisut piinlik, kui Slava peab parklas ootama sel ajal, kui mina trenni teen või poes ostusid sooritan. Loodan siiski, et ühel hetkel on mul endal mingi transpordivahend. Tegelikult on sama lugu ka Arti sekretäri Irinaga, kes lisaks tööülesannetele on meile suureks abiks erinevate olmeprobleemide lahendamisel. Tänu temale laabus meie kolimine ilma igasuguste viperusteta, kõik oli nii detailselt läbimõeldud. Suured tänud Irinale!

Lumi! Aga mul ainult kevad-suvised riided kaasas!

30.märts

Öösel sadanud lumi on mäenõlvad katnud pehme lumevaibaga, hommik on külm ja lund sajab veel lisaks. Tundub, et linnudki on hämmingus sellisest ilmast, istuvad liikumatult puu latvadel. Hiljem selgub, et selline ilm märtsi lõpus on üsna ebatavaline, kuid mitte võimatu. Mägedes võib isegi mai kuus lund sadada. Õnneks on päike juba nii terav, et  linnas sulab lumi päris kiiresti. Mägedes, kus meie maja asub, on alati vähemalt viis kraadi külmem. Suveperioodil, kui päike lõõskab lagipähe ja all linnas on termomeetri pügalad 40 kraadi näitamas, on sellisest kliimast kindlasti palju abi.  Märtsi keskel, kui kolimist planeerisime, olid ilmad Almatõs juba päris suvised – kuni 20 kraadi sooja, seetõttu pakkisin ainult kevad – suvised riided kaasa.

Loodan, et ootamatu talveilm möödub kiiresti. 

lumine hommik Butakovkas meie koduaknast

Kas teie olete meie uued naabrid?

28.märts

Teeme majas ringkäiku ja märkame üleval rõdul olles naabreid kõrvalt krundilt autoga välja sõitmas. Eestlasele harjumuspäraselt tõmbume pisut maja varju, et mitte uudishimulikena näida, aga kohe kuuleme venekeelset küsimust lahtikeeratud auto aknast: „Kas teie olete meie uued naabrid? Kuidas on teie nimed? Mina olen Katja ja tema on Joel. Tulge meile külla, oleme peale lõunat kodus.“ vuristab naabrinaine.

Ja nii kähku see siin käibki? Uute tutvuste loomine, ma mõtlen. Eestlased piiluvad tavaliselt pool aastat oma naabreid põõsa varjust enne kui mõne viisakuslause vahetavad. See kõik toimub nii kiiresti, et peale oma nime mainimise ja lubaduse külla tulla ei suuda ma ühtegi mõistliku lauset vene keeles välja öelda. Mis kell on pealelõuna? Mida peaks kaasa võtma? Kas neile meeldib veini juua? Otsustame, et teeme kiire viisakusvisiidi ja võtame kaasa ainult kommikarbi. Taas peab tõdema, kui väike see maailm on! Ameeriklasest naabrimees Joel osutab õigusabiteenust ettevõttele, mida Arti siin Kasahstanis juhib. Perenaine Katja on venelanna, neil on kaks last. Aga 12-aastasel peretütrel on külas sõbranna, kes pärit Lätist ja käinud hiljuti nii Tartus AHHAA keskuses kui ka Tallinna Lennusadama uues meremuuseumis. Katja meenutab oma vanemate helgeid mälestusi bribaltikast ja mustast leivast ning  kümneminutiline visiit venib peaaegu kaheks tunniks.

„Kuidas te selle koha leidsite? Nii tore, et siia kolisite. Nüüd hakkame tihedalt läbi käima. Kas me võime kohe „sina“ peale minna? Sa oled mulle peaaegu nagu sugulane!“ teatab Katja rõõmsalt.

Lepime naabritega kokku vägeva grillpeo, kui ilmad pisut paremaks lähevad.

Samal päeval saame veel ühe üllatuse osaliseks, kui külastame Almatõ ühte (ja müüja jutu järgi ka ainsat) ökopoodi. Otse kassade juures on „meie poiste“ imeleiutis Click & Grow. Muidugi pidin ma sellest pilti tegema! Tublid poisid need Eesti poisid!

Click & Grow Almatõ ökopoes

Tere Almatõ!

26.märts

Maandume vara hommikul Almatõ lennujaamas ja sõidame läbi unise linna uue kodu poole. Siin on varakevad, aga lumi on juba ära sulanud. Esimesena hakkavad silma linnaäärsed siniseks värvitud kõrged aiad, mille taga on näha madalaid ühe -  ja kahe korruselisi ka venemaale väga sarnase arhitektuuriga elamuid. Kesklinnast läbi sõites märkan majade seintel ladina tähtedega reklaamitud toidukohti ja panga nimetusi läbisegi kasahhi ja venekeelsete poe nimedega nagu магазин напитoк, супермаркет, минимаркет. Moodsates elurajoonides on kõrgete kuni kolme meetriste tarade taga näha ainult maja katuseid. Meie uus kodu asub natuke linnast väljas mägedes Butakovka külas, sinna sõites lähevad mul kõrvad lukku. Hakkame elama eestlase jaoks peaaegu kõrgmäestiku tingimustes  - üle 1300 m mere pinnast.  Maja tervitab meid võrratu päikesetõusu ja väga värske õhuga. Siin on pisut jahedam kui linnas (mäe külgedel on veel lund näha), aga puidust maja on seest meeldivalt soe.

Tere Kasahstan! Tere Almatõ! Tere Butakovka! Algamas on uus põnev etapp elus.

Edaspidi proovin mitme sõbra palvel kirja panna mõningaid seiku Almatõ elus-olust, et seda blogi kaudu huvilistega jagada.

27.märts

Esimene hommik uues kohas algab uduse, kuid soojema ilmaga. Siin on üllatavalt vaikne, kui välja arvata mõne külakoera haugatused, kuke kiremine ja hommikune linnulaul. Enam ei saa hommikukohvi kõrvale nautida vaadet Bosporusele vaid nüüd jääb mõneks ajaks meie vaateid kaunistama Butakovka küla oma uhkemate ja vähem uhkemate villadega (arhitektuuri „imesid“ rikkumas mõni kõrvalasuv lobudik, mis on Almatõ linnapildile täiesti tavaline nähtus)  ja igale poole laiuvate mäenõlvadega. Taamal on selge ilmaga näha kõrgmäestik, kus lumi jääb mäetippudele ilmselt ka südasuveks.

siin veel viimane pilt meie Istanbuli koduaknast

Jää hüvasti Istanbul! Jää hüvasti kollane koer...

21.märts

Kolimine Almatõsse algab väga kurvas meeleolus. Oleme Istanbulis asju pakkimas, kui selgub, et meie truu perekoera, 13 aastat vana labrador Billi, tervislik seisund on järsult halvenenud, ta ei ole võimeline enam ise püsti tõusma ja kõndima. Paar päeva aitavad Avo, Kris ja Kärt tal ikkagi oma toimetused väljas ära teha, aga siis tuleb vastu võtta väga kurb otsus – aidata armsal sõbral minna üle taevase vikerkaare koerte paradiisi.

23.märts

Täna on käes see nukker päev. Kahjuks ei saa me Artiga sel ajal Eestis olla. Jätame skype vahendusel Billiga hüvasti, soovime talle head teed..... Õnneks ei ole Bill üksi. Teda toetavad sellele igavikuteele minekul tugeva käpahoidmisega kaks toredat sõpra Kris ja Kärt. Hinges on meeletu tühjus ja meel on väga, väga kurb. Sel päeval ei suuda me ühtegi asja pakkida. Õhtul joome punast veini ning sööme head pasteedisaia (kõik vaieldamatult Billi lemmikud) ning meenutame ühiseid seiklusi ja koos veedetud aegu. Nüüd on jäänud vaid mälestus. Kurbusega tõdeme, et meil ei saa enam  kunagi olema perekoera selle kõige otsemas tähenduses, kes kasvas koos lastega. See au jääb ainukesena Billile. Isegi kui me Artiga võtaksime uue koera, oleks uus kuts ikkagi ainult meie oma. Või kui meie suureks kasvanud tüdrukud võtaksid endile koera, saab tema olla ikka ainult nende koer või siis juba nende perekoer.

25.märts

Saame lõpuks asjad pakitud. Kogus on hirmuäratav  - viis kohvrit ja neli suurt kasti, lisaks Arti kaks ülikonnakotti, golfikott ning minu pungil täis seljakott. Mõningase pingutusega topime need kõik autosse (ühe kohvri paigutame ruumipuudusel püsti esiistmete vahele ning ühe kohvri pean veel sülle võtma), et lennujaama sõita. Istanbuli ostetud mööbel jääb maha ja läheb annetusena vaestele peredele. Lennujaamas laabub kõik hästi, kohe organiseeritakse suur käru, kuhu meie kastid-kohvrid ära mahuvad ja lennujaama töötajad on abiks kuni kogu kraami äraandmiseni.

Sellega lõpeb üks väga tore etapp elust - aasta Istanbulis. Suur tänu kõigile kes meil külas käisid ja kellega me saime selle müstilise linna võlusid jagada.

Läbi sai ka 13 aastane etapp koos perekoer Billiga. Aitäh Sulle Bill nende koos veedetud aastate eest!

JÄÄ HÜVASTI ISTANBUL!

JÄÄ HÜVASTI KOLLANE LABRADOR BILL!