Minu Almatõ: oktoober 2015

Alustan oma blogimist taas ilmajutuga, kuna see on lihtsalt erinev Eesti tavapärasest neljast aastaajast. Butakovkas oli nädalavahetus sombune ja udune nii, et rõdu äärest väga kaugemale ei näinud. Lisaks sadas peenikset vihma, mis öösel lumesajuks üle läks. Ootamatult kiiresti on kuldne sügis läbi ja võimust võtab hõbevalge talv. Tuulevaikse ilmaga on puud lume raskuse all lookas, meenutades jõuluilma. Torman taas välja pildistama ja vaimustun nagu väike laps või koer esimese lume korral. Aga päike on niipalju terav, et lõunaks on kogu ilu puudelt maha tilkunud. Tegelikult on selline tunne nagu suvi ja talv peaksid omavahel võistlust, kes peale jääb, sest veel nädal tagasi oli siin 26 kraadi sooja ja rõdul istudes oli palavuse kaitseks vaja päikesevarju kasutada. Läbi hakkab saama ka grillimise kõrghooaeg ning viimane aeg on kirjutada ühest tähtsast komponendist, milleta pole grillimine Kasahstanis mõeldav. Nimelt, liha küpsetamiseks vajalik puit või süsi saksauulist. Seda jändriku stepitaime kutsutakse ka Kasahstani kaktuseks ja on riigi üks kaubamärke nagu Venemaa kask, Inglise tamm, Kanada vaher või Jaapani kirsipuu. Kuigi saksauul kasvab nii Turkmenistanis, Usbekistanis, Saudi-Araabias, Iraanis, Afganistanis ja Iraagis, on tema levik kõige suurem Kasahstanis (ligi 6 miljonil hektaril).

Võrreldes sihvakate kuuskede ja võimsate paplitega pole saksauul mingi iludus. Ühe Euroopa ränduri reisikirjutisest võime lugeda: „Saksauul - see on veider puu. Tal on tugevalt keerdus tüvi ja väga harali oksad, tekib tunne nagu oleks sattunud nõiutud metsa. Lehti tal pole ja seetõttu ei anna puu kuumal suvepäeval ka päikesekiirte eest varju. Pigem on puu võra all veel palavam, kui lageda taeva all, kuna oksad takistavad õhu liikumist.“ Teine rändur aga kirjutab järgmist:„Saksauuli puu on ilma korraliku tüveta, lehtedeta ja ei anna varju. Puidust ei saa peaaegu midagi ehitada. Puud ei saa saagida ega tükeldada, sellega ei saa parvetada.“

Enamus nendest kirjeldustest vastab tõele. Näiteks seda puitu ei saa tõesti vee peal parvetada, kuna vajub põhja. Saksauuli ei saa tavalise saega saagida ega kirvega raiuda, sest ta on liiga tugev, pigem puruneb puit kildudeks või annab kirves järele. Ka pole teadlased üksmeelel, kas saksauul on puu või põõsas, seetõttu nimetatakse teda sageli lihtsalt taimeks. Saksauule on teada kümme liiki, neist kolm kasvab Kasahstanis: must saksauul, valge saksauul ja zaysani saksauul (kuigi mõned teadlased liigitavad viimase musta saksauuli hulka). See hämmastava elujõuga taim kasvab seal, kus teised puud ellu ei jää. Ainult saksauul võib taluda pinna liigsoolasust (kasvades soolajärvede ääres), suvist kuumust ja kuivust, talviseid madalaid temperatuure ning jääb ellu vähese toitaineväärtusega liivas – nagu kaktus! Kuigi temast tekiilat ei valmista, mängib saksauul väga suurt rolli stepi ökosüsteemis. Taime tugevalt arenenud juurestik takistab stepi muutumist eluta liivakõrbeks. Ehitusmaterjaliks on see jändrik puu või põõsas täiesti kõlbmatu, küll aga peetakse teda parimaks küttepuuks maailmas, kuna tal on väga kõrge kütteväärtus (võrdsustatakse kivisöega). Tänu sellele omadusele on saksauuli müümisest saanud tulus äri. Eksperdid soovitavad taime lõigata talvel, kui puu on rabe ja puruneb hästi, jättes juurestiku puutumata. Nii toimides taastuks saksauulisalu umbes 10 aastaga. Kahjuks kasutatakse sellist meetodit väga harva ja pigem toimub saksauuli nn salaküttimine – kevadel veetakse köis ümber puu ja sikutatakse traktori abil kogu taim koos juurtega maa seest välja. Nii on hävitatud tohutuid ruutkilomeetreid saksauulisalusid ja asustatud punktidest 60 km raadiuses pole alles enam ühtegi täiskasvanud puud, järel on vaid liivaluited, vesi kaob, hävib taimestik selles piirkonnas ja liivatormid tungivad asulateni. Need katastroofilised tagajärjed on võrreldavad Araali mere tragöödiaga ja teadlased on juba häirekella lööma hakanud („Et päästa maa, tuleb päästa saksauul“), plaanides taime paigutamist isegi Punasesse raamatusse. 2002. aastal võeti vastu seadus, millega keelustati osaliselt saksauuli raie, lubatud oli vaid piiratud koguses haigete ja vanade puude lõikamine. Kahjuks ei andnud seadus soovitud tulemusi ja sanitaarraie sildi all jätkati puude juurtega väljatirimist. Lokkava korruptsiooni tingimustes on praktiliselt võimatu seadust jälgida. 2010.aastal keelustati täielikult saksauuli raie Zhambyli rajoonis ning 2012. aastas kehtib keeld kogu riigis. Vaatamata kõikidele jõupingutustele on saksauuli puu ja süsi vabalt poodides müügil ning grillmeistrid sellest puudust ei tunne. Selgituseks nii palju, et taim kasvab üsna kiiresti, tema eluiga on kuskil 30 aastat, siis ta kuivab ja kuna kuivanud puude korjamine ning müük pole keelatud, siis toimubki kogu äri saksauuliga legaalse ja poollegaalse piiri peal. Oleme meiegi saksauuli söega liha grillinud ja mis seal salata, tuli on terav, põleb kaua ning annab lihale meeldiva spetsiifilise lõhna ja maitse. Vot sellised on lood Kasahstani kaktusega!

Nüüd aga armas sõber, lugeja teen blogikirjutamisse paarikuulise pausi, kuna pisut rohkem kui nädala pärast olen taas Eestis ja siis kuni jõuludeni. Kuidas Kasahstanis ja Almatõs uut aastat vastu võetakse, saan ehk juba järgmises blogis kirjutada.

Päikesetõus Butakovkas

Hõbevalge mäenõlv

Helesinine taevas, sillerdav päike ja lumi

Sakasuuli puit ootamas liha grillimist

Nii on saksauuli puit müügil poodides (pilt internetist)

Kasahstani kaktus - saksauul (pilt internetist)

Almatõs on käes kõige ehedam Бабье лето ehk nn vananaistesuvi, mis tähendab seda, et päevased temperatuurid küündivad üle 30 kraadi (Butakovkas pisut vähem – 24 -26 kraadi) ja ka ööd on päris soojad 13-15 kraadi. Septembri lõpus tuli meie külas küll esimene lumi maha, aga see kadus päevaga. Mäenõlvadel on sügis oma värvidega tõelise hoo sisse saanud ja ma ei väsi selle pildistamisest, iga päev on mingi muutus. Meie koduaknast vaadates on üks mäekülg saanud erkpunase värvi, nagu oleks metsatulekahju võimust võtnud. Väidetavalt saab sellised punased sügisvärvid endale metsik aprikoos ehk urjukk. Vastasmäenõlval on aga puud endile kuldkollase rüü peale saanud ja nüüd taipan ka ütlust – kuldne Almatõ sügis. Kui puid lähemalt vaadata, siis päikese käes tundub tõesti nagu oleksid need peenikese kullatolmuga üle puistatud. Iga päevaga aga jääb seda värvidemängu järjest vähemaks, sest puud-põõsad on hakanud oma värvilisi lehti kaotama.

Sellest, et looduses varsti puhkeperiood algab ja külmaks läheb, on aru saanud ka erinevad putukad, kes meeleheitlikult meile allüürnikeks proovivad tulla, kuna puidust maja annab selleks palju võimalusi. Alguses tõstsin kümneid lepatriinusid tagasi õue, las otsivad omale talvitumiskohti kuskilt mujalt, aga nüüd olen loobunud, kuna otseselt nad meid ei sega. Peaasi, et toidu sisse ei lenda. Teine liik putukaid, keda ma tuvastada pole suutnud, on naljaka kolmnurkse kujuga ja need teevad pisut rohkem tüli. Õhtupimeduses, kui sepistatud laelamp põlema panna, lendavad nad heleda plaksuna vastu lühtri metall osi, siis tiirlevad ümber valgust ja soojust kiirgavate pirnide, kuni kuumarabanduse saavad ja meile pahuralt põrisedes oste pähe (loe: juustesse) prantsatavad ning see ei ole meeldiv.

Ka tihased on oma tegevust elavdanud ja koguvad putukaid süües endile rasva naha alla. Üks tihane proovis tulutult prisket herilast, kes oli meie tuppa tunginud, läbi aknaklaasi kätte saada, aga kahjuks see ei õnnestunud, klaas järgi ei andnud. Huvitav, kas siin lindudele talvel toitu ka pannakse? Poes selliseid imeleiutisi nagu rasvapallid, ma küll näinud pole.

Eelmine nädalavahetus, kui Arti oma partneritega golfi läks mängima, tegin mina pikema matka Butakovka looduspargis. Kuigi Slava, meie autojuht, seda heaks ei kiitnud, sest siin polevat kombeks naisterahval üksi looduses liikuda. Tegelikult on just mägedes inimesed sõbralikud ja üksteise suhtes väga tähelepanelikud, kombeks on vastutulijaid teretada ja pole ka harv juhus, et alustatakse vestlust.

Aeg- ajalt lendab üle küla lennuk ja hoiatab läbi ruupori tulekahjuohu eest, sest maapind on tõesti tuhkkuiv. Kuni nädala lõpuni ennustatakse sooje ilmu, aga esmaspäevast hakkab sadama.