Aasta Kasahstanis

Jõuame Sri Lankalt tagasi täpselt ajal, mil saab täis aasta Kasahstani kolimisest. Mäletan hästi seda aega, kui esimest korda lennujaamast oma uue kodu poole sõitsime. Varakevadine unine linn polnud veel tööpäeva alustanud ja kuigi kogu ümbrus oli minu jaoks  uus, tundus ikka see tuttavlikult vanamoodne, meenutades oma madalate äärelinna majade ja 4-5 korruseliste pisut lagunenud paneelelamutega  90-ndate tavalist vene linna. Nüüd pean tunnistama, et see pilt oli ennatlik. Almatõ on väga ilus linn, eriti kevad-suvisel perioodil ja mis seal salata, ka kliima on tunduvalt inimlikum (vähemalt minule), kui mõni Aasia ülikõrge temperatuuri ja niiskusega riik. Sri Lanka on väga ilus maa ja ma kindlasti soovitan sinna reisida, aga selle nädala jooksul, mil me seal olime, jõudsin hakata igatsema kuiva ning paljude päikeseliste päevadega Almatõ kliima järele.  Sel aastal on kevad eelmise aastaga võrreldes peaaegu kuu aega varajasem, mille tulemusel on mäenõlvad, mis sügisel olid erkpunased, saanud õrnroosa jume – õitseb urjukk ehk metsik aprikoos. Et seda ilu teieni tuua, otsustasin kõrgusekartust trotsides puudele lähemale minna ehk mäe otsa ronida. Ka linna kaunistavad õitsvad urjukipuud ning paljud lehtpuud on saanud endile erkrohelised „hiirekõrvad“.  „Kui tammepuule ilmuvad esimesed rohelised lehed, siis on külmaperiood möödas“ teatab mulle Slava, meie autojuht. Kõrgemal mägedes võib veel kindlasti lund sadada, aga meie aias oleks vaja juba muru niita.

See aasta on möödunud tohutu kiirusega ja kuigi ettevõttes, mida Arti juhib, on üsna rasked ja segased ajad, on elu saavutanud siin mingi oma rütmi ja stabiilsuse. Siia kolides polnud mul aimugi, mis toiduaineid siit osta saab, kui suur on valik ja kas see kõik ka sobib meie harjumuspärase maitsega. Nüüd, aasta hiljem, võin julgelt öelda, et toidukraami on poodides piisavalt ja valik suur. Meeldiv on see, et värsket maitserohelist on aastaringselt saada ja need on korralikud suured kimbud soodsa hinnaga, ka värske köögivilja valik on hea. Palju on hapendatud tooteid: erinevad köögiviljad, kapsad, seened. Muide kapsas on väga maitsev, erineb pisut meie hapendatud kapsast ehk vaid selle poolest, et on natuke magusam. Poodides on suur valik pähkleid, kuivatatud puuvilju, ka neid kuulsaid urjukke, mis mulle juba lapsepõlvest on meeldinud. Lisaks pakuvad paljud poed kohapeal küpsetatud värskeid saia- ja leivatooteid. Ainuke, mida siin ei ole ja millest kõige rohkem puudust tunnen, on korralik must leib, aga seda küpsetan aeg-ajalt ise. Ühest poest avastasin Usbekistanis kasvatatud sidrunid (minu lemmikud!), need pole mitte kollased vaid oranžid ja väga küpsed, neid võiks isegi niisama süüa nagu apelsini või greipi.  Sidrunist mahla välja pigistades (ja seda tuleb tõesti palju!)  jääb sellest järgi ainult õhuke koor. Hiljuti oli minu basseini lähedal, kus ma ujumas käin, ühe poe fuajees meeturg. Seal oli valikus ligi kakskümmend erinevat mee sorti, mille värvused varieerusid tumepruunist kuni valgeni ja võib kindel olla, et kõik on saadud looduslikult väga puhtast keskkonnast, sest linnas mesilasi eriti ei peeta ja kõik, mis jääb juba natukenegi mägedesse, on ökoloogiliselt puhas. Kahjuks ei taibanud ma kohe rohkem mett osta, sest pooleliitrine kergelt mõrkja maistega kastanimesi sai üsna kiiresti otsa. Samast poest leidsin ühe väga nostalgilise toote, vaata pilti allpool.  Kel vanust piisavalt, peaks seda mäletama.  

Selle aasta jooksul oleme ikka ja jälle rõõmustanud elukoha ja maja valiku üle Butakovka külas. Siin on mõnusalt vaikne, linnamüra ja mürgine sudu siia ei jõua, võimalus teha erineva pikkusega matkasid mägedes. Ka naabrid on toredad.

Valge kass, kes meil siin kohe alguses külas käima hakkas ja kellele me Saba nimeks panime,  on peaaegu kodustatud, lubab ennast juba sülle võtta ja ei karda silitamist nagu alguses. Harjunud olen ka Kasahstanis nii levinud autojuhi teenusega, mis alguses mulle väga võõrastav tundus, nüüd vaatan seda hoopis teise pilguga. Lisaks mugavusele on üks pinge linnas liikumisel vähem, ei pea ise kogu aeg liiklust jälgima. Pealegi, Slava on väga korrektne ja kogenud autojuht ning tunneb linna juba lapsepõlvest peale.

Kindlasti tahaks veel palju Almatõ ümbruses ringi sõita, siin on väga ilus loodus. Nägemata on veel kevadine õitsev stepp, sooviks külastada naaberriiki Kõrgõstani, mis on samuti kuulus oma ilusate mägede ja Issõk-Kuli järve poolest. Ka Astanasse tahaks veel jõuda.

Õrnroosade õitega metsik aprikoos ehk urjukk

Vaade meie majale mäe otsast - see punase katusega

Urjukisalu mäe otsas

Türgi ja Usbeki sidrun

Kuivatatud metsik aprikoos ehk urjukk

Minu esimene selfie, kuna mäe otsas polnud kedagi teist...

Aastaga kodustatud kass nimega Saba

Tunneb ennast mõnusalt

Kes veel mäletab? Nostalgiline lapsepõlve maius pastilaa. 

Nauryz ja parlamendi valimised

Kevadisel pööripäeval tähistatakse Kasahstanis ühte vanimat ja tähtsaimat püha – Nauryz, mis tõlkes tähendab „uus päev“. Lisaks kannab märtsikuu kasahhi keeles sama nime. See kevadine suursündmus, mida tähistatakse juba üle 5000 aasta, on oluline paljudele Lähis- ja Kesk-Aasia rahvastele, kui uue aasta algus. Tihti nimetatakse seda ka Iraani ehk Pärsia uusaastaks. Nauryz sümboliseerib headust ja rikkust, õnne ja armastust ja ka suurt sõprust, sest see püha on ühine paljudele rahvastele. Sel päeval antakse andeks ja unustatakse mineviku patud ja iga üks soovib alustada uut aastat jättes kurjus seljataha. See on aeg, mil võib esineda esimesi kevadisi äikesetorme, pungad on puudel pakatamas ja algab taas uus elutsükkel.

Nauryz on seotud paljude traditsioonidega – toimuvad kontserdid ja etendused, saab kuulata kasahhi rahvalaule, näha rahvariides inimesi ja tutvuda nomaadi elustiili ning kultuuriga. Pidustuse ajal pakutakse spetsiaalset eri retsepti järgi valmistatud toitu – Nauryz kozhe (traditsiooniliselt koosneb seitsmest koostisosast). On hea enne, kui samal ajal sajab lund. Märtsikuine lumi on tavaliselt pehme ja eriti valge. Ilusaid tüdrukuid võrreldakse sageli Nauryz lumega. Sel päeval sündinud poisid said omale sageli nimeks Nauryzbai või Nauryzbek, aga tüdrukud Nauryz või Nauryzgul.

Pidustused lõppevad tavaliselt ilutulestikuga.

Aastatel 1926 – 1988, Kasahhi NSV ajal,  ei tähistatud Nauryz pidustusi ametlikult. 2009. aastast alates on Nauryz riiklik püha, mis saab alguse 21.märtsil ja kestab kolm päeva.   Samal aastal lisati Nauryz (International Day of Nowruz) UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.

Päev enne pidustusi, 20.märtsil on aga Kasahstanis parlamendi valimised, mida ka minu kohaliku numbriga mobiiltelefon sõnumina meelde tuletas: 20.03.3016 выборы! Ваш голос важен! Eelmine pühapäev, kui ma taas oma tavalist jalutuskäiku tegema asusin, otsis üks naisterahvas meie tänavas meeleheitlikult aadressi Kлючевая 13, ilmselt sooviga valimissedel üle anda. Kahjuks ei osanud ma teda aidata. Jalutuskäigult tagasi tulles vestles sama daam ühe kohalikuga ja oli näha, et sedelikandja missioon polnud veel lõppenud.  Kohalik meesterahvas rõõmustas mind nähes: „Kohe saame abi. Mis on teie perekonna nimi?“  Vastasin, et ma pole kohalik, vaid rendime siin ühte maja. „Aa välismaalane? Kas inglanna?“ Minu eitava vastuse ja täpsustava vihje – „olen Eestist“ peale tuli kohalikult üllatav lause: „Te pole ju välismaalane vaid peaaegu oma!“ Niipalju siis valimistest ja rahvaste sõprusest.

Seega, järgmisel nädalal on kolm vaba päeva ja me otsustasime Nauryz pidustustest mitte osa saada vaid teeme pikalt planeeritud ja oodatud nädalase puhkuse Sri Lankal.

Aga naabri-Katja läheb oma perega samal ajal (ka siin on koolides kevadvaheaeg) hoopis Lapimaale. Loodan, et jõuluvana pole veel suveuinakut tegema läinud.

Ilusat kevade algust!

Kevad

Tahtsin täna kevadet pildistada, aga tulemus on selline

....ja selline

Veebruar – kõige külmem kuu

Märkamatult on läbi saanud veebruar - üks külmemaid kuid Almatõs. Wikipedia andmetel on rekordmiinuskraadid olnud isegi  - 37,7 ⁰C, aga samas võib temperatuur tõusta ka mõnusalt suviseks +19 kraadini. Sel aastal on olnud üsna soe talv ja lund pole väga palju sadanud. Veebruari teine nädal oli kõige külmem, kui öised temperatuurid langesid kuni - 19 kraadini, see eest vähe oli neid päevi, kui kraadiklaas jäigi miinus kraade näitama. Soe päike ja tuulevaikne ilm toovad ninna juba kevade hõngu, mida ka linnud oma lauluga kuulutavad.  Veebruari lõpp ja märtsi algus on olnud väga soe (päeval üle 20 kraadi), õhus loperdavad ringi kollased ja kirjud liblikad ning lehmadel, kes siin ümbruses talv läbi vabalt ringi liikusid, on taas midagi värsket mäenõlvadelt leida.

Veebruari sündmustest niipalju, et käisime teatris Pähklipureja esietendust vaatamas ja tähistasime Astanas Eesti saatkonna töötajate ja heade sõpradega Eesti Vabariigi aastapäeva. 

Almatõs on kokku kuus teatrit ja tsirkus. Aasta tagasi käisime Abay nimelises Ooperi- ja Balletiteatris vaatamas G.Verdi ooperit Rigoletto, saal oli pooltühi ja pileti hinnad olematud (5 euri). Aga nüüd, Pähklipureja esietendusel, oli saal täis ja iga rea alguses veel lisatoolid. Kasahstanis on väga tugev balletti koolkond, millest andis tunnistust ka vapustav etendus. Väga meeldis lava kujundus, rääkimata muidugi võrratust muusikast. Teater kannab 19.sajandil elanud Kasahstani kuulsa poeedi, helilooja ja filosoofi Abay Qunanbaiuli nime.

23.veebruaril oli Astanas Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud koosviibimine, kuhu oli kutsutud paljud Eesti sõbrad, diplomaadid ja ka eestlased, kes siin elavad. Talviselt külmas ja tuulises Astanas olin esimest korda ja kuna aeg oli limiteeritud, sain linnaga tutvuda vaid niipalju, kui läbi auto akna näha oli. Kindlasti tuleb sinna tagasi minna, kui ilmad natuke paremad ja aega rohkem. Aga pidu oli vahva ja saatkonna inimesed toredad.  

Kevad Butakovkas

Kevad Butakovkas

Abay nim. Ooperi- ja Balletiteater

veel pilte teatrist

kaunid mosaiigid teatri akendel

Vabariigi aastapäev Astanas

Eesti suursaadik Kasahstanis Jaan Reinhold abikaasaga