Seiklused Arnavutköy's

Arti peab nädalaks töö asjus Istanbuli minema ja otsustan seekord kaasa minna. Mul ei olnud plaanis oma blogi Istanbulijuttudega segada, kuni selle hetkeni, mis meiga seal juhtus. See olukord/sündmus oli nii kummaline ja ebatavaline, et tahan seda ka teiega jagada.

Niisiis, oleme kolmapäevast alates Istanbulis. Seekord me ei peatu hotellis, vaid rendime hoopis korterit Arnavutköy linnaosas, mis jääb väga lähedale meie korterile, mida seal elades üürisime. Arti ajab oma töö asju Istanbuli kontoris, mina saan linnas ringi vaadata. Tore on siin tagasi olla. Kõik on juba tuttav selles piirkonnas: tean kus on toidupoed, kust hommikul värsket simitit (seesamiseemne rõngas, mis kuulub lahutamatu osana Türgi hommikusöögi juurde) või mahla saab osta. Isegi tänavakoerad tunnen ära, kes aeg- ajalt mind poeskäikudel või Bosporuse ääres jalutades saatsid! Nädalavahetuseks lubab Arti Iraanlasest töökaaslane lahkelt meile oma autot. Ise ta sõidab reedel otse kontorist lennujaama, et mõneks päevaks kodumaale minna. Tahame pühapäeval sõita autoga üle Bosporuse Aasia poole peale, et sealt laevaga külastada Printsi saari. Algatuseks aga plaanime teha mõnusa hommikusöögi meie lemmikkohas Bebeki keskuses. Ilm pole kiita, tibutab vihma ja  me otsustame jalutamise asemel autoga minna. Väljume oma renditud korterist ja..... autot, mis sai eelmine õhtu pargitud maja kõrvale kitsale põiktänavale, pole! Jõnks käib südamest läbi. Kas tõesti varastatud? Aga kes tahab endale Istanbulis Ford Focust varastada?  - teeb Arti mulle selle küsimusega asjad selgeks. Seega jääb ainus variant, et auto on valesti parkimise pärast ära viidud.  Siin käib see sekunditega. Veel eelmine õhtu vaatasime, kuidas usin tõstuk valesse kohta tee äärde pargitud autosid järjest minema viis. Kas nüüd on siis meie kord ja mida edasi teha? Kust otsida? Me ei tea auto numbrit ja lisaks jäid dokumendid ka autosse. Ainult võtmed on alles. Siiski teab Arti ühte kohta, kuhu valesti pargitud autod selles piirkonnas viiakse. Võtame takso ja sõidame sinna, aga autot seal pole. Kuigi on pühapäev, otsustab Arti helistada ühele Istanbuli kontori töötajale. Tema jutust saame aru, et pole probleemi, küll nad selle Fordi üles leiavad ning me suundume rahulikult Bebeki keskusesse hommikust sööma ja ootama asjade edasist käiku. Möödas on juba üle tunni, ikka tulemusi pole, siis saadetakse meile üks kontori autojuhtidest järgi ja sõidame taas võimalike parklaid läbi. Tulemus null, parklates pole ühtegi valget Fordi, rääkimata Ford Focusest.  Viimases hädas suundume Istanbuli kontorisse, et väljaselgitada auto number, sest keegi seda täpselt ei tea. Hetkel ei tihka me ka Iraanlasest sõbrale helistada, et selline piinlik lugu tema autoga juhtus. Numbri teadasaamine ei aita.  Kogu kontori abistav personal on sel vihmasel pühapäeva hommikul autootsinguteks üles rivistatud, aga auto oleks nagu maa pealt kadunud! Lõpuks tahab autojuht täpselt näha kohta, kus Ford pargitud oli, äkki see toob mingit selgust? Vähetõenäoline, aga proovida ju võib.... nii, kui meie abistaja seda kohta näeb, tuleb mitmetunnisele segadusele täiesti ootamatu lahendus. Korter, mida me sel korral rendime, asub kõrval majas autoomaniku korterist. Õnneks meie abiline teab seda ja teeb paar türgikeelset kõnet. Selgus, et majahaldajal on Fordi varuvõtmed ja ta arvas, et autoomanik on auto lihtsalt tänavale unustanud ning otsustas selle laupäeva hilisõhtul hoovi, oma tavalisele kohale parkida. Seega, valge neljarattaline, mida me terve hommik mööda Istanbuli taga ajasime, oli meie pargitud kohast viis meetrit eemal raudväravate taga kinnises hoovis!

Kas saab olla veel ebatavalisemat kokkusattumust! Me oleme linnas, kus on 17 miljonit elaniku, me rendime korterit autoomaniku kõrvalmajas (teadmata seda) ja juhtumisi on kellelgi veel võtmed, kes otsustab auto ööseks turvalisemasse kohta parkida. Kui suur on selle juhtumi tõenäosus? Aga lõpp hea, kõik hea! Toibudes kogu loost, otsustame Isatnbuli mõneks tunniks seljataha jätta ja suundume maalilisse Mustamere ranniku linna nimega Šile, ikka sellesama Ford Focusega. Printsi saared jäid seekord nägemata. 

Hulljulged Bosporuses

Õhtune jalutuskäik sõpradega

Rohelusse uppuv maja Arnavutköy linnaosas

Arnavutköy

Äkki hakkab sadama?

Galata Tower, Istanbul

Šile tuletorn Mustamere ääres

Šile linna rannik

Šile linna rannik

Tamgaly Tas

Plaanime nädalavahetuseks linnast välja sõita, et tutvuda selle kauni maa loodusega. Paraku pean siinkohal Kasahstani ja Almatõ turisminduse meepotti üsna suure tõrvatilga lisama. Nimelt, Almatõle on päris lähedal nii Hiina kui ka Kõrgõstani piir ja nagu ikka, on igas riigis olemas piiritsoon, kuhu välismaalastel minek keelatud. Eelmise aasta kevadel aga nihutati mingi ametniku otsusel piiritsooni mitmeid kilomeetreid veel sisemaa poole ja nüüd jäävad keelatud alasse paljud kaunid kohad, mida nad ise veel lahkelt välismaalastele värviliste piltidega turismiraamatutes reklaamivad, nagu näiteks kuulus Medeo uisustaadion, Shymbulaki suusakeskus, Suur Almatõ järv ja paljud looduspargid mägedes. Veel aprillis, kui seadus oli kehtinud juba aasta, polnud mingi probleem meil nendes kohtades käimisega. Aga kui turismihooaeg tuure üles võttis, avastasid ka piirivalvurid enda jaoks selle seaduse võlud, sest keelatud tsoonis viibimisel võib välismaalast oodata kopsakas rahatrahv või halvimal juhul pokri minek. Ilmselt on võimalik  aga koha peal asi vastastikusel usaldusel lahendada nii, et keelatud stoonis viibiv kodanik teatud pisikest kotikest (tavaliselt on see nahast) kergendab. Selle tulemusel muidugi riik kuidagi rikkamaks ei saa.  Mingi variant on meiesugustel piirtsooni luba taotleda, aga tõelnäoliselt võtab see palju aega ja ka raha, et bürokraatiamasinast läbi närida. See muudatus tõi kaasa päris palju segadust, aga väidetavalt muutub seadus turistisõbralikumaks juba üsna pea.

Seega otsustame mitte riskida piiritsooni (loe vangi) minemisega ja sõidame sisemaa poole, sihtpunktiks koht nimega Tamgaly Tas, mis kasahhi keeles tähendab „kivi märgid“. See maaliline koht Ili jõe ääres on saanud oma nime erinevatest ajastutest tehtud kaljujooniste järgi. Kaljudel on näha nii filigraanset Buddha kuju, hästi säilinud iidseid pilte inimestest ja loomadest, jahistseene kui ka ruunimärke. Vaatamata sellele, et on puhkuste kõrghooaeg, valitseb selles piirkonnas mingi tavatu vaikus ja rahu.

Keegi ei tea, miks need joonised on siia tehtud. Legend räägib, et tuhandeid aastaid tagasi läbisid seda piirkonda budistidest misjonärid. Peale Ili jõe ületamist kogesid nad tugevat maavärinat. Tohutu kivirahn blokeeris misjonäride tee, kes seejärel pidasid seda märgiks mitte edasi minna vaid pöörduda tagasi. Seitsme Jõe (nii seda piirkonda nimetatakse) külastamise mälestuseks nad Buddha kuju kaljule tegidki.

Üle jõe on näha üksikut ja ainukest silmapiiril olevat ehitist – kindlust, mis on spetsiaalselt siia ehitatud Kasahstani ajaloolise filimi „Nomad“ tarbeks ja mida on ka oma filmis „Night Watch“ (vene thriller) kasutanud Timur Bekmambetov.

Tagasi sõites valime tee ääres müüdavatest arbuusidest, mis kasvavad kohe samas kõrval põllul, kõige väiksema välja.  Ikkagi kaalub see peaaegu üheksa kilo!

Lõputu-lõputu stepp

Maaliline Ili jõgi

Kaljujoonised Buddhast

Kaljujoonised

Ruunimärgid

Ajaloolise filmi jaoks valminud kindlus

Kellegi kodu stepis?

Butakovka

Peale kahekuulist vaheaega olen taas Almatõs. Seljataha jääb 10-päevane perepuhkus Itaalias, traditsiooniline triatlonivõistlus Pühajärvel ja külm Eestimaa suvi. Kuigi tundub, et suvesoe on ka Eestisse jõudnud. 

Lendan tagasi koos Artiga. See on päevane lend läbi Frankfurdi, mis kestab küll üle seitsme tunni, aga kokkuvõttes polegi nii piinarikas, kui alguses kartsin. Almatõ võtab meid vastu lõunamaiselt sooja suveööga -  väljas on ikka 27 kraadi. Läbi linna sõites tundub see juba päris kodune olevat ja eks ta seda ju olegi – meie teine, Almatõ kodu.

Nagu juba ühes eelnevas postituses mainisin, asub meie maja Butakovka külas. Tegelikult kuulub see Almatõ linna alla ja küla ametlik nimetus on микрорайон Бутаковка  ehk Butakovka mikrorajoon, kuigi traditsioonilisest mikrorajoonist on asi kaugel. Küla asub pisut kõrgemal mägedes (1300 meetrit üle mere pinna) ja ökoloogiliselt puhtas piirkonnas, mida peetakse väga oluliseks lisaväärtuseks mainida maja väljarentimisel, sest Almatõ linna katab sageli paks mürgine sudu. Ka suvised temperatuurid on pisut madalamad, kui all linnas. Terve nädal on linnas olnud  36 kraadi sooja, siin meie külas aga 28 kraadi ja kui päike loojub, toob mägedest tulev jahe õhk õhtutundideks kergendust. Majas ei ole konditsioneeri ja pole sellest ka puudust tundnud. Tegelikult on see 36-kraadine soojus lühiajaliselt täiesti talutav, sest kliima on kuiv.

Meie kolmekorruseline maja asub mäenõlva peal, ilusa vaatega mägedele. Maja ümbritseb tohutu suur õunaaed, kus õunad hakkavad juba tumepunaseid põski saama, aga süüa need veel ei kõlba. Maja rentides saime ootamatult ka allüürnikud endale – aias elab veel perenaise 10 aastat vana koer ja aeg-ajalt käib süüa nurumas noor valgetkarva kass. Õnneks elab maja perenaine Ljudmila samas külas ja hoolitseb koera eest ise. Suurema osa ajast kasutame ainult maja teist korrust, kolmandal korrusel on ühes toas kunstnikust perenaise maalikollektsioon ja teises бильярдная ehk biljardisaal (paljude majade oluline ruum, mida alati rentimisel rõhutatakse). Esimesele korrusele jääb saun. Maja omanik on tore ja väga abivalmis, samas ka mitte liiga intensiivne meie põhjamaise temperamendiga üürnike jaoks.

Külast viib tee Butakovka loodusparki, kus maaliliste mägede vahel on kosk, millest saab alguse küla kõrvalt läbilooklev Butakovka jõgi. Lisaks on siin veel väike pood ja restoran. Kuna külast viib tee ainult loodusparki ja tagasi, siis suuremat liiklust läbi Butakovka ei toimu ja üldiselt on siin väga vaikne, välja-arvatud tavalised külahääled – koerte haukumine, kuke kiremine. Vahel sööb tee ääres hobusekari või jalutab tänaval vastu lehmavasikas. Ainuke, mis võibolla pisut häirib, on ehitustööd. See on üsna hinnatud rajoon ja seetõttu kerkib mäenõlvadele üha uusi maju juurde.

Tegin majast ja külast palju pilte, sest „oma silm on kuningas“. Kui piltidele klõpsata, näed neid paremini.

Meie maja, tagant vaade

Maja sissepääs

Suveköök

Allüürnik - valge kass Kiisu

Perenaise koer Alma

Maja taga on suur õunaaed

Stiilinäiteid küla arhitektuurist, astmeline katus on sissesõidutee üks osa 

Maja võib olla ka selline...

...aga ka selline

või hoopis selline

Pooleliolev ehitis mahub vaevu krundile ja see ei ole korterelamu!

Stiilinäide ka aiaarhitektuurist

Mitmeid kilomeetreid rangelt raamidesse pandud Butakovka jõgi

Originaalne silt, mis suunab meie kodutänavale

Küla restoran