30. august on
Kasahstanis vaba – tähistatakse vabariigi konstitutsioonipäeva ja sel aastal on
ka 1.september vaba, kuna algab moslemite suurim püha Курбан айт ehk Kurban Bairam. Arti saab ka
31.augusti vabaks ja me otsustame eesti sõprade Hannese ja Kristaga teha
kolmepäevase väljasõidu Kõrgõstani. Seekord sõidame läbi Biškeki, sest Krista
sai kolmapäeva õhtuks kokku leppida kohtumise Kõrgõstani pealinna eestlastega.
 |
| Biškek valmistub pidustusteks |
Biškeki jõuame juba lõunaks
ja seetõttu on meil piisavalt aega tutvuda linnaga ning kohalike
toitlustusettevõtetega. Linn valmistub suureks peoks, kuna Kõrgõstanis on just
1.september konstitutsioonipäev - väljakutele pannakse üles kaunistusi,
värskendatakse lillepeenraid ja ka purskkaevud saavad puhta vee. Meie
pidustustele ei jää, vaid teeme mõnusa õhtusöögi sealsete eestlastega ja juba järgmisel
hommikul põrutame edasi Issõk-Kuli äärde. Biškekis on kaks Eesti perekonda. Jaap Ora töötab Euroopa Liidu esinduses ja Jarno
Habicht on WHO esindaja Kõrgõstanis. Alati on tore kohtuda eestlastega nii
kaugel kodumaast. Vahetame kontakte ja loodame neid peatselt Shymbulaki
suusanõlvadel kohata.
 |
| Biškek - Issõk-Kuli tee, kõrval looklemas mägijõgi |
Almatõst Issõk-Kuli äärde viib üks tee läbi Sharyni kanjoni ja teine teiseltpoolt Ile-Alatau mäestiku Biškekist läbi.
Võrreldes Saryni kanjoni teega, mida mööda me eelmine aasta sõitsime, on tee Kõrgõstani
pealinnast Issõk-Kuli äärde väga korralik, neljarealine asfalttee lookleb
paralleelselt kiirevoolulise mägijõe ja raudteega, millel puudub igasugune
liiklus. Kuigi rongitee on heas korras ja pole rohtu kasvanud, hiilib hinge mõningane
kahtlus, kas see ikka on kasutuses? Naljatame veel omavahel, et küllap sõidab
rong ainult kord nädalas… ja väikeste liialdustega oli meil peaaegu õigus - rong sõidab tõepoolest 17.juunist kuni
17.juulini kolm korda nädalas ning 18.juulist kuni 31.augustini ehk siis
tipphooajal, iga päev. Muidugi sõidugraafik väga tihe pole, hommikul kell 6.25
üks sõit Issõk-Kuli äärde ja õhtul 16.47 tagasi. Talvel rongiliiklust Biškeki ja järveäärsete linnade vahel ei ole.
 |
| Jurtalaager |
Ööbimiseks valime seekord palju
häid arvustusi saanud jurtalaagri, mis asub järve lõunakaldal ja tunnistan, et
me ei pea pettuma. Võrreldes eelmise aasta kogemusega suures “kombinaat-pansionaadis”
on seekordne vastuvõtt väga personaalne
ja sõbralik. Meid võtab vastu kergete kesk-aasialike näojoontega piltilus
tütarlaps, kellelt meie reisiseltskonna meesliikmed tükk aega pilku pealt ei
saa. Võõrustaja räägib nii vene kui ka head inglise keelt. Kogu laagri tegevus,
kaasa arvatud toitlustamine, toimub erineva suurusega jurtades.
Jurta on ajalooliselt ringikujulise
põhiplaaniga, harilikult vildist Kesk- Aasia elamu. Arheoloogid väidavad, et
juba XII-XI eKr elas suur osa keskaasialastest jurtades ehk siis on juba
aastatuhandeid olnud rändrahvaste peamiseks eluasemeks. Viltjurta on alati
osadeks lahtivõetav, koosnedes puukarkassist (puiduks peamiselt erinevad paju
liigid) ja vildist, mis seda katab. Suvel annab jurta sisemus mõnusat jahedust
ja talvel hoiab vildist kate sooja ning annab kaitset vihma ja lume eest.
Ka toit on jurtalaagris
väga maitsev ning lahkume järgmine hommik laagrist kerge kahetsusega, et see ajaliselt
nii lühikeseks jäi. Enne tagasisõitu saame perenaiselt veel infot kuhu mägedes võiks
minna. Hiljem avastan, et olen küll pilte teinud kohalikust faunast – koerad,
kassid, hobused, eesel, aga pildile pole jäänud see lahke tütarlaps ilusate
Kõrgõstani rahvariietega.
 |
| Mägedes, maaliline vaade järvele |
Tee mägedesse
läheb läbi küla ja peale mõningast iseseisvat ekslemist otsustame siiski abi küsida
kohalike käest. Meie küsimuse peale pressib üks külameestest sõnagi lausumata ennast
auto tagaistmele Hannese ja Krista kõrvale ning laseb meil sõita umbes 500
meetrit ja osutab tänavale, mis peaks otse mägedesse viima. “Дайте что-нибудь?”
(andke midagi!) jääb teejuhataja autosse istuma. Meie nõutuid nägusid nähes,
annab ta ise oma küsimusele kohe kiire vastuse: “Мне очень нравится пиво” (mulle
väga meeldib õlu). Klapime kokku kõrgõstani sommidest õlleraha ja jätame
sõbralikult meie giidiga hüvasti.
Aga mäed on vapustavad
ja vaated imelised, mida annan lihtsalt mõne pildiga edasi.
 |
| Toit kui kunst ühes Biškeki restoranis |
Tagasiteel teeme
õhtusöögipeatuse Biškeki nooblis restoranis, kus iga toit on justkui kunstiteos
ja peale seda on aeg keerata autonina Almatõ poole tagasi, ees ootab ligi neli
tundi sõitu, mis kohalikes tingimustes pole sugugi pikk teekond. Muide, meie kurtmise
peale, et reis Issõk-Kuli äärde oli päris pikk: kokku peaaegu 7-8 tundi, teatas
jurtalaagri perenaine, et inimesed reisivad rohkem kui 14 tundi, et järve äärde
jõuda.
2018.aastast aga alustatakse teedeehitust Almatõ ja Kõrgõstani
linna Cholpon-Ata vahel, mis lühendab teed 450 km-lt 130 km-ni.
 |
| Linn on peoks valmis... |
 |
| Kõrgõstani nn valge maja ehk parlamenihoone |
 |
| Kas veel mäletate? Aga mina nägin! :) |
 |
| Õhtusöögiks valmis |
 |
| Kohustuslik Kõrgõstani mee ostmine |
 |
| Üks tänav, pink ja puu... |
 |
| Õhtusöök jurtalaagris |
 |
| Õhtusöök jurtalaagris |
 |
| Hommikune Issõk-Kul |
 |
| Kohalik kiisu |
 |
| Vot selline vaade siis jurtalaagri välikäimlast! |
 |
| Mägedes... |
 |
| 2000 meetrit üle merepinna - rohi maitseb hästi |
 |
| Sooja 25 kraadi, aga mägedes juba sügisvärvid |
 |
| Pikniku koha otsingul |
 |
| Koht leitud - vaade mägedele ja... |
 |
| ...ja järvele |
