Minu Almatõ: Butakovka

Peale kahekuulist vaheaega olen taas Almatõs. Seljataha jääb 10-päevane perepuhkus Itaalias, traditsiooniline triatlonivõistlus Pühajärvel ja külm Eestimaa suvi. Kuigi tundub, et suvesoe on ka Eestisse jõudnud.

Lendan tagasi koos Artiga. See on päevane lend läbi Frankfurdi, mis kestab küll üle seitsme tunni, aga kokkuvõttes polegi nii piinarikas, kui alguses kartsin. Almatõ võtab meid vastu lõunamaiselt sooja suveööga - väljas on ikka 27 kraadi. Läbi linna sõites tundub see juba päris kodune olevat ja eks ta seda ju olegi – meie teine, Almatõ kodu.

Nagu juba ühes eelnevas postituses mainisin, asub meie maja Butakovka külas. Tegelikult kuulub see Almatõ linna alla ja küla ametlik nimetus on микрорайон Бутаковка ehk Butakovka mikrorajoon, kuigi traditsioonilisest mikrorajoonist on asi kaugel. Küla asub pisut kõrgemal mägedes (1300 meetrit üle mere pinna) ja ökoloogiliselt puhtas piirkonnas, mida peetakse väga oluliseks lisaväärtuseks mainida maja väljarentimisel, sest Almatõ linna katab sageli paks mürgine sudu. Ka suvised temperatuurid on pisut madalamad, kui all linnas. Terve nädal on linnas olnud 36 kraadi sooja, siin meie külas aga 28 kraadi ja kui päike loojub, toob mägedest tulev jahe õhk õhtutundideks kergendust. Majas ei ole konditsioneeri ja pole sellest ka puudust tundnud. Tegelikult on see 36-kraadine soojus lühiajaliselt täiesti talutav, sest kliima on kuiv.

Meie kolmekorruseline maja asub mäenõlva peal, ilusa vaatega mägedele. Maja ümbritseb tohutu suur õunaaed, kus õunad hakkavad juba tumepunaseid põski saama, aga süüa need veel ei kõlba. Maja rentides saime ootamatult ka allüürnikud endale – aias elab veel perenaise 10 aastat vana koer ja aeg-ajalt käib süüa nurumas noor valgetkarva kass. Õnneks elab maja perenaine Ljudmila samas külas ja hoolitseb koera eest ise. Suurema osa ajast kasutame ainult maja teist korrust, kolmandal korrusel on ühes toas kunstnikust perenaise maalikollektsioon ja teises бильярдная ehk biljardisaal (paljude majade oluline ruum, mida alati rentimisel rõhutatakse). Esimesele korrusele jääb saun. Maja omanik on tore ja väga abivalmis, samas ka mitte liiga intensiivne meie põhjamaise temperamendiga üürnike jaoks.

Külast viib tee Butakovka loodusparki, kus maaliliste mägede vahel on kosk, millest saab alguse küla kõrvalt läbilooklev Butakovka jõgi. Lisaks on siin veel väike pood ja restoran. Kuna külast viib tee ainult loodusparki ja tagasi, siis suuremat liiklust läbi Butakovka ei toimu ja üldiselt on siin väga vaikne, välja-arvatud tavalised külahääled – koerte haukumine, kuke kiremine. Vahel sööb tee ääres hobusekari või jalutab tänaval vastu lehmavasikas. Ainuke, mis võibolla pisut häirib, on ehitustööd. See on üsna hinnatud rajoon ja seetõttu kerkib mäenõlvadele üha uusi maju juurde.

Tegin majast ja külast palju pilte, sest „oma silm on kuningas“. Kui piltidele klõpsata, näed neid paremini.