Hea sõber, lugeja! Augusti alguses,
kui taas Almatõsse tulin, oli minu kindel plaan siia pikemaks ajaks jääda. Paraku
teeb elu oma korrektuure. Septembri alguses pidin ootamatult tagasi Eestisse
minema, et oma emal abiks olla. Seoses sellega tulevad mulle alati meelde enda
lapsepõlves kõrge palavikuga põetud haigused, kus ema kõiki tööreegleid ja
-eeskirju trotsides lõunaks koju kiirustas, et mind selles üksinduses lohutada
ja minu tervisliku seisundit kontrollida. Tol ajal oli ju kodune telefon luksuskaup,
mobiili polnud veel leiutatud ja haige lapsega kodus istumine ei olnud in. Nüüd, kui meie vanemad (mul kahjuks
ainult ema veel) on eluteel jõudnud sellesse etappi, kus abistaja-abivajaja
rollid on vahetunud, võtan selle rollivahetuse tänutundega vastu, nii palju kui
see võimalik on. Sellest on tingitud ka minu pikem paus blogikirjutamisse. Õnneks
peale kahenädalast Tartus olekut on olukord niipalju kontrolli all, et saan
tagasi Almatõsse tulla. Suur tänu ka kõikidele abistajatele!
Kodukülas Butakovkas on sügis
mäenõlvadele kollaseid, punaseid, oraanže värve puistanud ja õhus on tunda
tugevat küpsete õunte lõhna. Meie autojuht Slava rõõmustab, et jõuan siia
täpselt õigeks ajaks, kuna just on algamas nn kuldne sügis. Ka meie aias on õunad
valmis saanud, need on tõesti imemaistvad! Perenaine on juba õunakastid maja
seina äärde välja toonud, et saaks sobiva ilmaga need punapõsksed puuviljad talvekorterisse paigutada.
Mina aga olen esimesed õunamagustoidud valmis teinud. Nädalavahetusel on Almatõs
suur õunafestival, millest pikemalt juba järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar