Alustan oma blogimist taas ilmajutuga, kuna see on lihtsalt erinev Eesti tavapärasest neljast aastaajast. Butakovkas oli nädalavahetus sombune ja udune
nii, et rõdu äärest väga kaugemale ei näinud. Lisaks sadas peenikset vihma, mis
öösel lumesajuks üle läks. Ootamatult
kiiresti on kuldne sügis läbi ja võimust võtab hõbevalge talv. Tuulevaikse
ilmaga on puud lume raskuse all lookas, meenutades jõuluilma. Torman taas välja
pildistama ja vaimustun nagu väike laps või koer esimese lume korral. Aga päike
on niipalju terav, et lõunaks on kogu ilu puudelt maha tilkunud. Tegelikult on
selline tunne nagu suvi ja talv peaksid omavahel võistlust, kes peale jääb, sest
veel nädal tagasi oli siin 26 kraadi sooja ja rõdul istudes oli palavuse
kaitseks vaja päikesevarju kasutada. Läbi hakkab saama ka grillimise kõrghooaeg ning viimane aeg on kirjutada ühest tähtsast
komponendist, milleta pole grillimine Kasahstanis mõeldav. Nimelt, liha
küpsetamiseks vajalik puit või süsi saksauulist. Seda jändriku stepitaime
kutsutakse ka Kasahstani kaktuseks ja on riigi üks kaubamärke nagu Venemaa kask,
Inglise tamm, Kanada vaher või Jaapani kirsipuu. Kuigi saksauul kasvab nii
Turkmenistanis, Usbekistanis, Saudi-Araabias,
Iraanis, Afganistanis ja Iraagis, on tema levik kõige suurem Kasahstanis (ligi 6
miljonil hektaril).
Võrreldes sihvakate kuuskede ja võimsate
paplitega pole saksauul mingi iludus. Ühe Euroopa ränduri
reisikirjutisest võime lugeda: „Saksauul - see on veider puu. Tal on tugevalt keerdus
tüvi ja väga harali oksad, tekib tunne nagu oleks sattunud nõiutud metsa. Lehti
tal pole ja seetõttu ei anna puu kuumal suvepäeval ka päikesekiirte eest varju. Pigem on puu
võra all veel palavam, kui lageda taeva all, kuna oksad takistavad õhu
liikumist.“ Teine rändur aga kirjutab järgmist:„Saksauuli puu on ilma korraliku
tüveta, lehtedeta ja ei anna varju. Puidust ei saa peaaegu midagi ehitada. Puud
ei saa saagida ega tükeldada, sellega ei saa parvetada.“
Enamus nendest kirjeldustest vastab
tõele. Näiteks seda puitu ei saa tõesti vee peal parvetada, kuna vajub põhja.
Saksauuli ei saa tavalise saega saagida ega kirvega raiuda, sest ta on liiga tugev, pigem puruneb
puit kildudeks või annab kirves järele. Ka pole teadlased üksmeelel, kas
saksauul on puu või põõsas, seetõttu nimetatakse teda sageli lihtsalt taimeks.
Saksauule on teada kümme liiki, neist kolm kasvab Kasahstanis: must saksauul, valge
saksauul ja zaysani saksauul (kuigi mõned teadlased liigitavad viimase musta
saksauuli hulka). See hämmastava elujõuga taim kasvab seal, kus teised puud
ellu ei jää. Ainult saksauul võib taluda pinna liigsoolasust (kasvades soolajärvede
ääres), suvist kuumust ja kuivust, talviseid madalaid temperatuure ning jääb ellu vähese toitaineväärtusega liivas – nagu kaktus! Kuigi temast tekiilat
ei valmista, mängib saksauul väga suurt rolli stepi ökosüsteemis. Taime
tugevalt arenenud juurestik takistab stepi muutumist eluta liivakõrbeks.
Ehitusmaterjaliks on see jändrik puu või põõsas täiesti kõlbmatu, küll aga
peetakse teda parimaks küttepuuks maailmas, kuna tal on väga kõrge kütteväärtus
(võrdsustatakse kivisöega). Tänu sellele omadusele on saksauuli müümisest
saanud tulus äri. Eksperdid soovitavad taime lõigata talvel, kui puu on rabe ja
puruneb hästi, jättes juurestiku puutumata. Nii toimides taastuks saksauulisalu
umbes 10 aastaga. Kahjuks kasutatakse sellist meetodit väga harva ja pigem
toimub saksauuli nn salaküttimine – kevadel veetakse köis ümber puu ja
sikutatakse traktori abil kogu taim koos juurtega maa seest välja. Nii on
hävitatud tohutuid ruutkilomeetreid
saksauulisalusid ja asustatud punktidest 60 km raadiuses pole alles enam ühtegi
täiskasvanud puud, järel on vaid liivaluited, vesi kaob, hävib taimestik selles
piirkonnas ja liivatormid tungivad asulateni. Need katastroofilised tagajärjed
on võrreldavad Araali mere tragöödiaga ja teadlased on juba häirekella lööma hakanud
(„Et päästa maa, tuleb päästa saksauul“), plaanides taime paigutamist isegi
Punasesse raamatusse. 2002. aastal võeti vastu seadus, millega keelustati osaliselt saksauuli raie, lubatud oli vaid piiratud koguses haigete ja vanade puude
lõikamine. Kahjuks ei andnud seadus soovitud tulemusi ja sanitaarraie sildi all
jätkati puude juurtega väljatirimist. Lokkava korruptsiooni tingimustes on praktiliselt
võimatu seadust jälgida. 2010.aastal keelustati täielikult saksauuli raie Zhambyli
rajoonis ning 2012. aastas kehtib keeld kogu riigis. Vaatamata kõikidele
jõupingutustele on saksauuli puu ja süsi vabalt poodides müügil ning grillmeistrid
sellest puudust ei tunne. Selgituseks nii palju, et taim kasvab üsna kiiresti,
tema eluiga on kuskil 30 aastat, siis ta kuivab ja kuna kuivanud puude korjamine ning müük pole
keelatud, siis toimubki kogu äri saksauuliga legaalse ja poollegaalse piiri peal.
Oleme meiegi saksauuli söega liha grillinud ja mis seal salata, tuli on terav,
põleb kaua ning annab lihale meeldiva spetsiifilise lõhna ja maitse. Vot sellised on lood Kasahstani kaktusega!
Nüüd aga armas sõber, lugeja teen
blogikirjutamisse paarikuulise pausi, kuna pisut rohkem kui nädala pärast olen
taas Eestis ja siis kuni jõuludeni. Kuidas Kasahstanis ja Almatõs uut aastat vastu
võetakse, saan ehk juba järgmises blogis kirjutada.
|
Päikesetõus Butakovkas |
|
Hõbevalge mäenõlv |
|
Helesinine taevas, sillerdav päike ja lumi |
|
Sakasuuli puit ootamas liha grillimist |
|
Nii on saksauuli puit müügil poodides (pilt internetist) |
|
Kasahstani kaktus - saksauul (pilt internetist) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar