Minu Almatõ: Vananaistesuvi. Appi, meile tulevad allüürnikud!

Almatõs on käes kõige ehedam Бабье лето ehk nn vananaistesuvi, mis tähendab seda, et päevased temperatuurid küündivad üle 30 kraadi (Butakovkas pisut vähem – 24 -26 kraadi) ja ka ööd on päris soojad 13-15 kraadi. Septembri lõpus tuli meie külas küll esimene lumi maha, aga see kadus päevaga. Mäenõlvadel on sügis oma värvidega tõelise hoo sisse saanud ja ma ei väsi selle pildistamisest, iga päev on mingi muutus. Meie koduaknast vaadates on üks mäekülg saanud erkpunase värvi, nagu oleks metsatulekahju võimust võtnud. Väidetavalt saab sellised punased sügisvärvid endale metsik aprikoos ehk urjukk. Vastasmäenõlval on aga puud endile kuldkollase rüü peale saanud ja nüüd taipan ka ütlust – kuldne Almatõ sügis. Kui puid lähemalt vaadata, siis päikese käes tundub tõesti nagu oleksid need peenikese kullatolmuga üle puistatud. Iga päevaga aga jääb seda värvidemängu järjest vähemaks, sest puud-põõsad on hakanud oma värvilisi lehti kaotama.

Sellest, et looduses varsti puhkeperiood algab ja külmaks läheb, on aru saanud ka erinevad putukad, kes meeleheitlikult meile allüürnikeks proovivad tulla, kuna puidust maja annab selleks palju võimalusi. Alguses tõstsin kümneid lepatriinusid tagasi õue, las otsivad omale talvitumiskohti kuskilt mujalt, aga nüüd olen loobunud, kuna otseselt nad meid ei sega. Peaasi, et toidu sisse ei lenda. Teine liik putukaid, keda ma tuvastada pole suutnud, on naljaka kolmnurkse kujuga ja need teevad pisut rohkem tüli. Õhtupimeduses, kui sepistatud laelamp põlema panna, lendavad nad heleda plaksuna vastu lühtri metall osi, siis tiirlevad ümber valgust ja soojust kiirgavate pirnide, kuni kuumarabanduse saavad ja meile pahuralt põrisedes oste pähe (loe: juustesse) prantsatavad ning see ei ole meeldiv.

Ka tihased on oma tegevust elavdanud ja koguvad putukaid süües endile rasva naha alla. Üks tihane proovis tulutult prisket herilast, kes oli meie tuppa tunginud, läbi aknaklaasi kätte saada, aga kahjuks see ei õnnestunud, klaas järgi ei andnud. Huvitav, kas siin lindudele talvel toitu ka pannakse? Poes selliseid imeleiutisi nagu rasvapallid, ma küll näinud pole.

Eelmine nädalavahetus, kui Arti oma partneritega golfi läks mängima, tegin mina pikema matka Butakovka looduspargis. Kuigi Slava, meie autojuht, seda heaks ei kiitnud, sest siin polevat kombeks naisterahval üksi looduses liikuda. Tegelikult on just mägedes inimesed sõbralikud ja üksteise suhtes väga tähelepanelikud, kombeks on vastutulijaid teretada ja pole ka harv juhus, et alustatakse vestlust.

Aeg- ajalt lendab üle küla lennuk ja hoiatab läbi ruupori tulekahjuohu eest, sest maapind on tõesti tuhkkuiv. Kuni nädala lõpuni ennustatakse sooje ilmu, aga esmaspäevast hakkab sadama.