Minu Almatõ: Biškek ja jurtalaager

30. august on Kasahstanis vaba – tähistatakse vabariigi konstitutsioonipäeva ja sel aastal on ka 1.september vaba, kuna algab moslemite suurim püha Курбан айт ehk Kurban Bairam. Arti saab ka 31.augusti vabaks ja me otsustame eesti sõprade Hannese ja Kristaga teha kolmepäevase väljasõidu Kõrgõstani. Seekord sõidame läbi Biškeki, sest Krista sai kolmapäeva õhtuks kokku leppida kohtumise Kõrgõstani pealinna eestlastega.

Biškek valmistub pidustusteks

Biškeki jõuame juba lõunaks ja seetõttu on meil piisavalt aega tutvuda linnaga ning kohalike toitlustusettevõtetega. Linn valmistub suureks peoks, kuna Kõrgõstanis on just 1.september konstitutsioonipäev - väljakutele pannakse üles kaunistusi, värskendatakse lillepeenraid ja ka purskkaevud saavad puhta vee. Meie pidustustele ei jää, vaid teeme mõnusa õhtusöögi sealsete eestlastega ja juba järgmisel hommikul põrutame edasi Issõk-Kuli äärde. Biškekis on kaks Eesti perekonda. Jaap Ora töötab Euroopa Liidu esinduses ja Jarno Habicht on WHO esindaja Kõrgõstanis. Alati on tore kohtuda eestlastega nii kaugel kodumaast. Vahetame kontakte ja loodame neid peatselt Shymbulaki suusanõlvadel kohata.

Biškek - Issõk-Kuli tee, kõrval looklemas mägijõgi

Almatõst Issõk-Kuli äärde viib üks tee läbi Sharyni kanjoni ja teine teiseltpoolt Ile-Alatau mäestiku Biškekist läbi. Võrreldes Saryni kanjoni teega, mida mööda me eelmine aasta sõitsime, on tee Kõrgõstani pealinnast Issõk-Kuli äärde väga korralik, neljarealine asfalttee lookleb paralleelselt kiirevoolulise mägijõe ja raudteega, millel puudub igasugune liiklus. Kuigi rongitee on heas korras ja pole rohtu kasvanud, hiilib hinge mõningane kahtlus, kas see ikka on kasutuses? Naljatame veel omavahel, et küllap sõidab rong ainult kord nädalas… ja väikeste liialdustega oli meil peaaegu õigus - rong sõidab tõepoolest 17.juunist kuni 17.juulini kolm korda nädalas ning 18.juulist kuni 31.augustini ehk siis tipphooajal, iga päev. Muidugi sõidugraafik väga tihe pole, hommikul kell 6.25 üks sõit Issõk-Kuli äärde ja õhtul 16.47 tagasi. Talvel rongiliiklust Biškeki ja järveäärsete linnade vahel ei ole.

Jurtalaager

Ööbimiseks valime seekord palju häid arvustusi saanud jurtalaagri, mis asub järve lõunakaldal ja tunnistan, et me ei pea pettuma. Võrreldes eelmise aasta kogemusega suures “kombinaat-pansionaadis” on seekordne vastuvõtt väga personaalne ja sõbralik. Meid võtab vastu kergete kesk-aasialike näojoontega piltilus tütarlaps, kellelt meie reisiseltskonna meesliikmed tükk aega pilku pealt ei saa. Võõrustaja räägib nii vene kui ka head inglise keelt. Kogu laagri tegevus, kaasa arvatud toitlustamine, toimub erineva suurusega jurtades.

Jurta on ajalooliselt ringikujulise põhiplaaniga, harilikult vildist Kesk- Aasia elamu. Arheoloogid väidavad, et juba XII-XI eKr elas suur osa keskaasialastest jurtades ehk siis on juba aastatuhandeid olnud rändrahvaste peamiseks eluasemeks. Viltjurta on alati osadeks lahtivõetav, koosnedes puukarkassist (puiduks peamiselt erinevad paju liigid) ja vildist, mis seda katab. Suvel annab jurta sisemus mõnusat jahedust ja talvel hoiab vildist kate sooja ning annab kaitset vihma ja lume eest.

Ka toit on jurtalaagris väga maitsev ning lahkume järgmine hommik laagrist kerge kahetsusega, et see ajaliselt nii lühikeseks jäi. Enne tagasisõitu saame perenaiselt veel infot kuhu mägedes võiks minna. Hiljem avastan, et olen küll pilte teinud kohalikust faunast – koerad, kassid, hobused, eesel, aga pildile pole jäänud see lahke tütarlaps ilusate Kõrgõstani rahvariietega.

Mägedes, maaliline vaade järvele

Tee mägedesse läheb läbi küla ja peale mõningast iseseisvat ekslemist otsustame siiski abi küsida kohalike käest. Meie küsimuse peale pressib üks külameestest sõnagi lausumata ennast auto tagaistmele Hannese ja Krista kõrvale ning laseb meil sõita umbes 500 meetrit ja osutab tänavale, mis peaks otse mägedesse viima. “Дайте что-нибудь?” (andke midagi!) jääb teejuhataja autosse istuma. Meie nõutuid nägusid nähes, annab ta ise oma küsimusele kohe kiire vastuse: “Мне очень нравится пиво” (mulle väga meeldib õlu). Klapime kokku kõrgõstani sommidest õlleraha ja jätame sõbralikult meie giidiga hüvasti.

Aga mäed on vapustavad ja vaated imelised, mida annan lihtsalt mõne pildiga edasi.

Toit kui kunst ühes Biškeki restoranis

Tagasiteel teeme õhtusöögipeatuse Biškeki nooblis restoranis, kus iga toit on justkui kunstiteos ja peale seda on aeg keerata autonina Almatõ poole tagasi, ees ootab ligi neli tundi sõitu, mis kohalikes tingimustes pole sugugi pikk teekond. Muide, meie kurtmise peale, et reis Issõk-Kuli äärde oli päris pikk: kokku peaaegu 7-8 tundi, teatas jurtalaagri perenaine, et inimesed reisivad rohkem kui 14 tundi, et järve äärde jõuda.