Almatõ on multikultuurne
linn, kus elab koos palju erinevaid rahvusgruppe. Kui veel eelmise aastatuhande
lõpus ületas vene rahvusest elanike arv kasahhe, siis tänapäevaks on kasahhe
juba üle 53% elanikkonnast, järgnevad venelased (28%), uiguurid (5,4%),
korealased (1,8%), tatarlased (1,4%), ukrainlased, usbekid, türklased,
kirgiislased, sakslased, ingušid, armeenlased, tšetšeenid, kurdid, aserid ja
veel paljud teised. Tänu paljurahvuslisusele on siin omavahel põimunud ka
erinevad kultuurid ja traditsioonid. Ühest sellisest sündumsest oli meil au osa
võtta läinud laupäeval. Nimelt kutsuti meid Arti tiimikaaslase tütre 1-aastase
sünnipäeva tähistamisele. Sünnipäevi tähistatakse ka Eestis ja selles polekski
midagi erilist enne, kui sain teada selle olulisusest nii kasahhi kui hiina
kultuuris. Mõlema kultuuriline taust peab lapse 1-aastast sünnipäeva üheks
kõige tähtsamaks sündmuseks, millel on oma kindlad traditsioonid. Arti töökaaslane on hiina rahvusest ja naine kasahhitar. Pidu oli korraldatud suurejooneliselt
Hiina traditsioone arvestades. Kutsutud olid pereliikmed, sugulased, sõbrad,
tuttavad, töökaaslased ning selleks puhuks oli terve suur restoran umbes 150
inimesele kinni pandud. Kasahhi kultuuris täihstatakse 1-aastast sünnipäeva natuke
tagasihoidlikumalt ainult lähemate sugulaste seltsis.
Vaade kaubanduskeskuse restorani rõdult kus pidu toimus |
Olles uurinud antud sündmuse
traditsioonilist tausta, oli esimene üllatus ikkagi juba kohale jõudes. Kohaletuleku
ajaks oli 16.30 (igati paslik kellaaeg pisikese tüdrukutirtsu oluliseima päeva
jaoks) ja kuigi olime kursis sellega, et õige kasahh hilineb ligi kaks tundi
peole, siis arvasin, et restoranipeo avapauk on ikka see aeg, mida Artile
mainiti. Pidu algas siiski ligi poolteist tundi hiljem, aga sellest polnud
midagi traagilist, sest restorani personal hoolitses meie eest väga hästi, saime
nautida ilusat päikeselist päeva hea kohvi, külma õlle ja mahlaga restorani
väliterrassil jälgides ettevalmistusi algavaks peoks.
Keskuse ees on vaateratas, kust ilusa ilmaga on maaliline vaade mägedele ja linnale |
Umbes kella kuue ajal, kui
enamus külalisi kohal olid, algas sünnipäeva tähistamine ühe kasahhi traditsiooniga,
mida kutsutakse Tusau Kesu ehk ahelate lõikamine. Tseremoonia ajal seotakse
lapsele nöör õrnalt ümber jalgade. Perekond valib külaliste seast välja kõige
auväärsema inimese, kes peab nööri läbi lõikama, et laps teeks iseseisvalt oma
esimesed sammud mööda valget riiet, sümboliseerides seda, et tulevikus oleks
tema elutee särav ja pikk. Samal ajal visatakse riide peale ja rahva sekka
komme ning muid maiustusi.
Esimesed sammud on tehtud, nüüd tuleb otsustada, mida tulevik toob |
Sellele järgnes nii kasahhi
kui ka hiina kultuurile sarnane traditsioon, kus laps viiakse laua juurde, kuhu
on asetatud palju erinevaid asju nagu näiteks raha, pliiatsid, ehted, raamatud,
niidirull ja käärid, toit, mänguasi ning kõigil neil on mingi oma tähendus. Uskumuse
kohaselt määrab esimesena lapse väljavalitud ese ka tema edaspidise elutee ja
huvialad. Meie päevakangelane valis kõigepealt välja erkoraanži värvi niidirulli, seejärel puudutas ka raha ja
lõpuks valis teise kätte veel ühe niidirulli, ehk siis tulevane riidedisainer oli
sündinud.
Edasi toimus korralik
õhtusöök kindlaks määratud kohtadel väga maitsvate roogadega, sekka toredaid
etteasteid erinevatelt artistidelt. Iga natukese aja tagant kutsuti rahva ette
üks laudkondadest (umb.10 inimset) ja igaüks sai öelda tervitusi ning palju
ilusaid sõnu sünnipäevalapsele ja tema vanematele, selle järgnes kingituste
üleandmine, mis olid enamasti ikkagi ümbrikus. Ka see on erinev meie
traditsioonilisest sünnipäevast, kus kingitus antakse üle ikka kohe kui uksest
sisse astud, mis oleks nagu lunastus peole pääsemiseks. Laudkondadele sõnajärje
andmine toimus samuti kindlas järjekorras külaliste tähtsust arvestades.
Esimesena said tervituseks sõna vanavanavanemad, siis vanaemad-vanaisad,
seejärel sugulased jne.
Pidu oli hooge esimestest minutitest
alates, tantsiti, lauldi, loeti luuletusi ja ei häbenetud osalemast erinevates
etteastetes. Kogu üritust viis läbi professionaale peokorraldaja ja
tähelepanuta ei jäänud ka lapsed (neid oli päris palju). Päeva nael oli itaalia päritolu koka etteaste. Peale imemaitsvate roogade valmistamist tulid
tervitussõnad kokalt ja mitu kuulsat laulu alates „O sole mio“ ja lõpetades
hipaaniakeelsete hoogsate lauludega. See oli võimas!
Meie lahkusime pisut enne
kella kümmet, kui alles hakati magusat lauale tooma. Päevakangelane
oli vapper ja jäi kogu selle trilli-tralli juures väärikalt rahulikuks. Soovin
veelkord väikesele Amelie´le palju õnne, armastust, tugevat tervist ja edu tema
ettevõtmistele.
Lõbus kokk O sole mio´t laulmas |
Kohustuslik pildistamise koht |
Kaubanduskeskus Mega, seljataha jääb restoran, kus pidu toimus |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar