Jää hüvasti Istanbul! Jää hüvasti kollane koer...

21.märts

Kolimine Almatõsse algab väga kurvas meeleolus. Oleme Istanbulis asju pakkimas, kui selgub, et meie truu perekoera, 13 aastat vana labrador Billi, tervislik seisund on järsult halvenenud, ta ei ole võimeline enam ise püsti tõusma ja kõndima. Paar päeva aitavad Avo, Kris ja Kärt tal ikkagi oma toimetused väljas ära teha, aga siis tuleb vastu võtta väga kurb otsus – aidata armsal sõbral minna üle taevase vikerkaare koerte paradiisi.

23.märts

Täna on käes see nukker päev. Kahjuks ei saa me Artiga sel ajal Eestis olla. Jätame skype vahendusel Billiga hüvasti, soovime talle head teed..... Õnneks ei ole Bill üksi. Teda toetavad sellele igavikuteele minekul tugeva käpahoidmisega kaks toredat sõpra Kris ja Kärt. Hinges on meeletu tühjus ja meel on väga, väga kurb. Sel päeval ei suuda me ühtegi asja pakkida. Õhtul joome punast veini ning sööme head pasteedisaia (kõik vaieldamatult Billi lemmikud) ning meenutame ühiseid seiklusi ja koos veedetud aegu. Nüüd on jäänud vaid mälestus. Kurbusega tõdeme, et meil ei saa enam  kunagi olema perekoera selle kõige otsemas tähenduses, kes kasvas koos lastega. See au jääb ainukesena Billile. Isegi kui me Artiga võtaksime uue koera, oleks uus kuts ikkagi ainult meie oma. Või kui meie suureks kasvanud tüdrukud võtaksid endile koera, saab tema olla ikka ainult nende koer või siis juba nende perekoer.

25.märts

Saame lõpuks asjad pakitud. Kogus on hirmuäratav  - viis kohvrit ja neli suurt kasti, lisaks Arti kaks ülikonnakotti, golfikott ning minu pungil täis seljakott. Mõningase pingutusega topime need kõik autosse (ühe kohvri paigutame ruumipuudusel püsti esiistmete vahele ning ühe kohvri pean veel sülle võtma), et lennujaama sõita. Istanbuli ostetud mööbel jääb maha ja läheb annetusena vaestele peredele. Lennujaamas laabub kõik hästi, kohe organiseeritakse suur käru, kuhu meie kastid-kohvrid ära mahuvad ja lennujaama töötajad on abiks kuni kogu kraami äraandmiseni.

Sellega lõpeb üks väga tore etapp elust - aasta Istanbulis. Suur tänu kõigile kes meil külas käisid ja kellega me saime selle müstilise linna võlusid jagada.

Läbi sai ka 13 aastane etapp koos perekoer Billiga. Aitäh Sulle Bill nende koos veedetud aastate eest!

JÄÄ HÜVASTI ISTANBUL!

JÄÄ HÜVASTI KOLLANE LABRADOR BILL!