Tere Almatõ!

26.märts

Maandume vara hommikul Almatõ lennujaamas ja sõidame läbi unise linna uue kodu poole. Siin on varakevad, aga lumi on juba ära sulanud. Esimesena hakkavad silma linnaäärsed siniseks värvitud kõrged aiad, mille taga on näha madalaid ühe -  ja kahe korruselisi ka venemaale väga sarnase arhitektuuriga elamuid. Kesklinnast läbi sõites märkan majade seintel ladina tähtedega reklaamitud toidukohti ja panga nimetusi läbisegi kasahhi ja venekeelsete poe nimedega nagu магазин напитoк, супермаркет, минимаркет. Moodsates elurajoonides on kõrgete kuni kolme meetriste tarade taga näha ainult maja katuseid. Meie uus kodu asub natuke linnast väljas mägedes Butakovka külas, sinna sõites lähevad mul kõrvad lukku. Hakkame elama eestlase jaoks peaaegu kõrgmäestiku tingimustes  - üle 1300 m mere pinnast.  Maja tervitab meid võrratu päikesetõusu ja väga värske õhuga. Siin on pisut jahedam kui linnas (mäe külgedel on veel lund näha), aga puidust maja on seest meeldivalt soe.

Tere Kasahstan! Tere Almatõ! Tere Butakovka! Algamas on uus põnev etapp elus.

Edaspidi proovin mitme sõbra palvel kirja panna mõningaid seiku Almatõ elus-olust, et seda blogi kaudu huvilistega jagada.

27.märts

Esimene hommik uues kohas algab uduse, kuid soojema ilmaga. Siin on üllatavalt vaikne, kui välja arvata mõne külakoera haugatused, kuke kiremine ja hommikune linnulaul. Enam ei saa hommikukohvi kõrvale nautida vaadet Bosporusele vaid nüüd jääb mõneks ajaks meie vaateid kaunistama Butakovka küla oma uhkemate ja vähem uhkemate villadega (arhitektuuri „imesid“ rikkumas mõni kõrvalasuv lobudik, mis on Almatõ linnapildile täiesti tavaline nähtus)  ja igale poole laiuvate mäenõlvadega. Taamal on selge ilmaga näha kõrgmäestik, kus lumi jääb mäetippudele ilmselt ka südasuveks.

siin veel viimane pilt meie Istanbuli koduaknast