Minu Almatõ: Gul-Kala

23.mai

Täna on Almatõs üks suuremaid ja oodatumaid üritusi – lillede festival Gul-Kala, mis toimub Esimese Presidendi Pargis (Парк Первого Президента – nii seda nimetatakse). Kuigi pidu ise on üsna lühikese ajalooga, toimub viiendat korda, on see saanud linna oluliseks sündmuseks, mis järgib kuulsaid lillekasvatustraditsioone. Gul-Kala kasahhi keelne otsene tõlge on lillede linn ja lilli on siin tõesti palju. Iga kevad istutatakse linna tohutul hulgal suvelilli, tee ääri kaunistavad kollased ja oraanžid peiulille peenrad, ripuvad petuuniaamplid ning büroohoonete esised on kaetud maaliliste lillevaipadega. Linnas on palju parke, kus püsililledest domineerivad roosid. Almatõ on ka purskkaevude linn, kokku peaks neid olema ligi 50 ja üks uhkem kui teine. Ka Esimese Presidendi Pargis on mitu purskkaevu. Kõige võimsam, laulev purskkaev, jääb pargi sissepääsu juurde.

Otsustame lillefestivalist osa saada. Vaatamata sellele, et park on almatõlaste üks lemmikpaiku, pole mõeldud parkimise peale. Südapäevaks on parklad täis ja autosid suunatakse politseiauto ruupori kaudu mitu kilomeetrit peaväravast kaugemale. Leiame lõpuks sobival kaugusel parkimiskoha ja suundume parki. Ilm on palav ja rahvast palju. Proovin mõned pildid teha, aga see osutub tavapärasest keerulisemaks, sest väga raske on tabada hetke, kui keegi sulle fotosilma ette ei roni. Lõpuks loobun ja klõpsin pilte koos almatõlastega. Siinne rahvas armastab endist pilte teha igas asendis ja iga lilleklumbi ees. Jalutame natuke pargis ringi, tee äärtes on üles seatud müügikohad, kus saab kosutada end nii kohvi, saiakeste-pirukatega, aga müüakse ka toalilli, püsikuid ja suvelill. Jätan rõdukastidesse lilled ostmata, sest hinnad on mitu korda kallimad kui turul ja valik ka üsna kesine. Keda lillede hinnad huvitavad, siis petuuniad (minu lemmikud) maksavad turul 40 euro senti, amplivormid on pisut kallimad – 50 euro senti. Teen veel mõned pildid lillekompositsioonide võistlusest, mille teemaks on „70 aastat Suurest Isamaasõja võidust“ ja lahkume pargist. Sööme lõunat pargi lähedal asuva golfiväljaku restoranis, kus pakutakse maitsvat Gruusia toitu. Siin on peale meie lõunatamas veel üks 4-liikmeline perekond, aga golfiväljak on tühi – pole ühtki mängijat, kuigi on nädalavahetus! Põhjus lihtne – golfi mängida on siin suhteliselt kallis ja tundub, et ei ole ka rahvamassidesse jõudnud.