Minu Almatõ: Talvemõnud Almatõs

Saabusime tagasi Almatõsse 28.detsembril peale jõulupuhkust Eestis ning meiega koos tulid Kasahstani elu-oluga tutvuma Kris ja Kärt. Suures osas sai sellest küll suusapuhkus mägedes, lisaks saime koos uue aasta vastu võtta.

Kuigi olen juba mõnda aega tagasi Almatõs, hakkab alles nüüd elu oma tavapärast rütmi saavutama: Kris ja Kärt on tagasi karmis Eestimaa talves, Artil on pikad tööpäevad ja mina püüan oma päevi sisustada ujumise, majapidamistööde ja blogikirjutamisega. Ujumas käimisel on taas kindel eesmärk, nimelt meie südikas Tristari meeskond registreerus selle aasta triatloni tippsündmusele – augustis Pähajärvel toimuvale Ironman meeskondlikule võistlusele.

Eelmisel nädalal oli siin ainult kolm tööpäeva. Kasahstanis on ametlikult vabad päevad 1. ja 2. jaanuar. Aga kuna 2.jaanuar oli laupäev (ehk jäi nädalavahetusele) siis oli vaba ka esmaspäev. Selline kord kehtib kõikide riiklike pühadega, mis jäävad nädalavahetusele. Lisaks jäi eelmise nädala sisse vana kalendri jõulud ja nii oli ka neljapäev vaba.

29. ja 30.jaanuaril olid Artil veel tööpäevad ning meie suundusime Shymbulaki suusakeskusessse talvemõnusid nautima, kes mäesuuskadega, kes lumelauaga. Keskus ei jää oma kvaliteedilt alla ühelegi Euroopa suusakeskusele, algab see 2300 meetri pealt ja tõuseb kuni 3200 meetrit üle mere pinna.Töötavad suusaliftid, lisaks saab üles mäkke kinnise gondliga. Muide gondliga sõitmine on populaarne ka mittesuusatajate seas - tullakse perega või sõpradega, sõidetakse mäe tippu, nauditakse vaadet (kindlasti käib selle juurde kohustuslik selfide tegemine) ja siis peetakse maha mõnus piknik kaasavõetud toiduga. Erinevalt kogu Euroopat aasta lõpus kimbutanud lumepuudusest, on siin lund piisavalt, mäenõlvad laiad ja hästi hooldatud. Kõrgelt on hinnatud ka lumekvaliteeti, see on puudritaoline ja kuiv.

Populaarsem kui suusatamine, on almatõlaste seas uisutamine kuulsal Medeo uisustaadionil, mis jääb tee peale Shymbulaki sõites. Kes ei soovi käänulist teekonda suusakeskusesse autoga ette võtta, saab parkida Medeo uisustaadioni parklasse ja üles sõita hoopis gondli ehk rippraudteega. Teekond selle gondliga on 4,5 km pikk ja kuulub maailma pikimate hulka (erinevatel andmetel pikkuselt kas teisel või neljandal kohal). Pole ise seda sõitu veel ette võtnud, kuna kardan kõrgust ja gondel kõlgub tõesti päris kõrgel maa ja taeva vahel! Aga sealt pidi olema maaliline vaade mägedele ja linnale. Rippraudtee töötab aastaringselt ja on üks kuulsamaid atraktsioone, mida oma külalistega ka suvisel perioodil läbi teha.

Mõningaid fakte veel Shymbulakist ja Medeost. Mäesuusatajad avastasid Shymbulak 1940-ndate lõpus. See loodusliku ideaalse kaldega vaheldusrikas mäenõlv sai kiiresti populaarseks nii harrastajate kui ka tippsportlaste seas üle kogu Nõukogude Liidu ja on olnud pikalt mäesuusatajate treeninglaagriks. Algusaastatel, kui suusalifte veel ei olnud, ronisid slalomistid jalgsi 3 tundi üles mäkke, et siis teha 15 minutiline allasõit. „Shymbulaki ajastu“ algusesks saab pidada aastat 1954, kui avati esimene suusalift.

Medeo ehitati 1972.aastal ja see on maailma kõige kõrgemal asuv uisustaadion (1691 meetrit üle mere pinna). Tänu kõrgmäestiku tingimustele ja väga kõrge kvaliteediga jääle, on siin järgemööda püstitatud palju maailmarekordeid kiiruisutamises. 1968.aastal püstitas meie uisulegend Ants Antson Medeos kolm isiklikku rekordit.

Almatõ oli ka 2022. aasta taliolümpiamängude kanditaat koos Hiina linnaga Beijing, kuid ei võitnud seda tiitlit. Küll aga toimub 2017.aasta taliuniversiaad Almatõs.