Minu Almatõ: Vana-aasta õhtu ja Kesk-Aasia toit

Kuidas siis almatõlane vana aasta ära saadab ja uue vastu võtab? Ega midagi väga teistmoodi käitumist võrreldes Eesti vana-aasta õhtuga me ei märganud. 31.detsembril oli küll toidupoodides viimsepäeva tunne – nii palju rahvast ma polnud veel siin ostlemas näinud! Ühte erinevust siiski märkasin. Kuna kristlike jõule siin ei peeta, siis tehakse kingitusi aasta viimasel päeval ja nii läks ka väikestes poodides hilistele ostlejatele kaubaks igasugune kinkekarp koos kommidega ja mõne karvase olendiga, mis veel lettidele alles oli jäänud. Lisaks proovisime uurida traditsioone ka kohalike käest, kui nad uudishimulikult meid Shymbulaki suusakeskuses gondliga üles sõites kõnetasid: „Where are you from?“. Suuremalt jaolt veededakse vana-aasta õhtu ikka kodus pere ja sõprade seltsis ning süüakse hobuseliha. Väljas söömist ei soovitanud meile nii see gondliseltskond ega ka Slava, meie autojuht. Seletus oli lihtne -keevavereline kasahhi rahvas ei oska alkoholiga piiri pidada ja siis võime ka meie ootamatult nende sekeldustesse sattuda. Niisiis, otsustasime aasta ära saata turvaliselt kodus hea toidu ja internetist vaadatava Eesti televisiooni seltsis. Hobuseliha jäi seekord menüüst välja, aga olen mõnikord sellest teinud maitsvaid kotlette.

Väike erinevus eestlaste ja siinse rahva vahel tuli välja ka ilutulestikuga. Kui eestlased on pigem kärsitud ja alustavad oma rakettidega paugutamist enne aastanumbri vahetumist, et ikka naabrimehest ette jõuaks, siis meie külas algas ilutulestik alles mõned minutid hiljem. Ehk siis, aasta saadeti ära rahulikult toas klaase kokku lüües ja alles seejärel suunduti välja rakette laskma. Algul arvasime juba, et loomasõbralik Butakovka küla on kokku leppinud, et ei ehmata oma neljajalgseid aasta viimasel päeval, kuid see oli ennatlik. Väikese küla jaoks oli paugutamine päris võimas ja kestis ligi pool tundi. Meie rõdult on linna näha ainult väike osa, siiski saime vaadelda ka sealset ilutulestikku, mille värve taevas oli näha isegi kolmveerand tundi pärast südaööd. Aga linnas ei oleks küll tahtnud olla, sest niigi sudu käes vaevlevas Almatõs oleks sel ööl väga keeruline värsket õhku hingata.

Aastavahetuse pikkade pühade ajal olid ilmad suurepärased, mõned kraadid külma ja päike säramas helesinises taevas – ideaalne suusailm. Nautisime seda perega Shymbulaki suusakesuses, kus päikese käes tõusis temperatuur üle 12 soojakraadi. Ka paljud almatõlased tulid linnast välja oma vabu päevi nautima. Selle kinnituseks lookles kahel päeval järjest hiliste tulijate ligi kümme kilomeetrit pikk autode järjekord sooviga leida vaba parkimiskoht Medeo uisustaadioni pilgeni täis parklas.

Lisaks suusamõnudele proovisime taas Shymbulaki suusakeskuse kuulsat ja imemaitsvat plovi ning külastasime linnas Kesk-Aasia köögi poolest tuntud restoraniketti „Тюбетейка“ (Tübeteika). Esimest korda saime proovida Kasahstani rahvusrooga nimega Beshbarmak, mis tõlkes tähendab „viis sõrme“ ja mida algupäraselt süüaksegi ühe käega ehk viie sõrmega. See on lambalihahautis väikeste lasanjemoodi plaatidega, mida on korralikult maitsestatud sibula ja maitsetaimedega. Toidu juurde käib veel lihapuljong. Lisaks olid meie toiduvalikus maitsvad hobuselihapelmeenid ja samsa, ehk lihapirukad. Aga liha pole pirukas kunagi hakklihana, vaid peenikesteks tükkideks lõigutud hobuse- või lambaliha.

Tänu maailmaturu madalatele kütusehindadele on kannataja pooleks ka Kasahstani majandus. Eelmine aasta lasti Kasahstani raha ehk tenge kurss vabaks ja nii on see läbi teinud rohkem kui kahekordse odavnemise võrreldes euro või dollariga, mis teeb paljudele kohalikele majandusliku olukorra keeruliseks. Kogu importkaup läheb järjest kallimaks, õnneks pole veel teenuste ja toitude hinnad tõusnud. Seetõttu on söömine väljas suhteliselt soodne.

Aga tenge on üks ilusamaid rahasid, mida näinud olen!