Minu Almatõ: Aasta Kasahstanis

Jõuame Sri Lankalt tagasi täpselt ajal, mil saab täis aasta Kasahstani kolimisest. Mäletan hästi seda aega, kui esimest korda lennujaamast oma uue kodu poole sõitsime. Varakevadine unine linn polnud veel tööpäeva alustanud ja kuigi kogu ümbrus oli minu jaoks uus, tundus ikka see tuttavlikult vanamoodne, meenutades oma madalate äärelinna majade ja 4-5 korruseliste pisut lagunenud paneelelamutega 90-ndate tavalist vene linna. Nüüd pean tunnistama, et see pilt oli ennatlik. Almatõ on väga ilus linn, eriti kevad-suvisel perioodil ja mis seal salata, ka kliima on tunduvalt inimlikum (vähemalt minule), kui mõni Aasia ülikõrge temperatuuri ja niiskusega riik. Sri Lanka on väga ilus maa ja ma kindlasti soovitan sinna reisida, aga selle nädala jooksul, mil me seal olime, jõudsin hakata igatsema kuiva ning paljude päikeseliste päevadega Almatõ kliima järele. Sel aastal on kevad eelmise aastaga võrreldes peaaegu kuu aega varajasem, mille tulemusel on mäenõlvad, mis sügisel olid erkpunased, saanud õrnroosa jume – õitseb urjukk ehk metsik aprikoos. Et seda ilu teieni tuua, otsustasin kõrgusekartust trotsides puudele lähemale minna ehk mäe otsa ronida. Ka linna kaunistavad õitsvad urjukipuud ning paljud lehtpuud on saanud endile erkrohelised „hiirekõrvad“. „Kui tammepuule ilmuvad esimesed rohelised lehed, siis on külmaperiood möödas“ teatab mulle Slava, meie autojuht. Kõrgemal mägedes võib veel kindlasti lund sadada, aga meie aias oleks vaja juba muru niita.

See aasta on möödunud tohutu kiirusega ja kuigi ettevõttes, mida Arti juhib, on üsna rasked ja segased ajad, on elu saavutanud siin mingi oma rütmi ja stabiilsuse. Siia kolides polnud mul aimugi, mis toiduaineid siit osta saab, kui suur on valik ja kas see kõik ka sobib meie harjumuspärase maitsega. Nüüd, aasta hiljem, võin julgelt öelda, et toidukraami on poodides piisavalt ja valik suur. Meeldiv on see, et värsket maitserohelist on aastaringselt saada ja need on korralikud suured kimbud soodsa hinnaga, ka värske köögivilja valik on hea. Palju on hapendatud tooteid: erinevad köögiviljad, kapsad, seened. Muide kapsas on väga maitsev, erineb pisut meie hapendatud kapsast ehk vaid selle poolest, et on natuke magusam. Poodides on suur valik pähkleid, kuivatatud puuvilju, ka neid kuulsaid urjukke, mis mulle juba lapsepõlvest on meeldinud. Lisaks pakuvad paljud poed kohapeal küpsetatud värskeid saia- ja leivatooteid. Ainuke, mida siin ei ole ja millest kõige rohkem puudust tunnen, on korralik must leib, aga seda küpsetan aeg-ajalt ise. Ühest poest avastasin Usbekistanis kasvatatud sidrunid (minu lemmikud!), need pole mitte kollased vaid oranžid ja väga küpsed, neid võiks isegi niisama süüa nagu apelsini või greipi. Sidrunist mahla välja pigistades (ja seda tuleb tõesti palju!) jääb sellest järgi ainult õhuke koor. Hiljuti oli minu basseini lähedal, kus ma ujumas käin, ühe poe fuajees meeturg. Seal oli valikus ligi kakskümmend erinevat mee sorti, mille värvused varieerusid tumepruunist kuni valgeni ja võib kindel olla, et kõik on saadud looduslikult väga puhtast keskkonnast, sest linnas mesilasi eriti ei peeta ja kõik, mis jääb juba natukenegi mägedesse, on ökoloogiliselt puhas. Kahjuks ei taibanud ma kohe rohkem mett osta, sest pooleliitrine kergelt mõrkja maistega kastanimesi sai üsna kiiresti otsa. Samast poest leidsin ühe väga nostalgilise toote, vaata pilti allpool. Kel vanust piisavalt, peaks seda mäletama.

Selle aasta jooksul oleme ikka ja jälle rõõmustanud elukoha ja maja valiku üle Butakovka külas. Siin on mõnusalt vaikne, linnamüra ja mürgine sudu siia ei jõua, võimalus teha erineva pikkusega matkasid mägedes. Ka naabrid on toredad.

Valge kass, kes meil siin kohe alguses külas käima hakkas ja kellele me Saba nimeks panime, on peaaegu kodustatud, lubab ennast juba sülle võtta ja ei karda silitamist nagu alguses. Harjunud olen ka Kasahstanis nii levinud autojuhi teenusega, mis alguses mulle väga võõrastav tundus, nüüd vaatan seda hoopis teise pilguga. Lisaks mugavusele on üks pinge linnas liikumisel vähem, ei pea ise kogu aeg liiklust jälgima. Pealegi, Slava on väga korrektne ja kogenud autojuht ning tunneb linna juba lapsepõlvest peale.

Kindlasti tahaks veel palju Almatõ ümbruses ringi sõita, siin on väga ilus loodus. Nägemata on veel kevadine õitsev stepp, sooviks külastada naaberriiki Kõrgõstani, mis on samuti kuulus oma ilusate mägede ja Issõk-Kuli järve poolest. Ka Astanasse tahaks veel jõuda.