Minu Almatõ: Argipäev. Veni, vidi, vici...

Elu siin Almatõs käib minu jaoks üsna kindla rütmi järgi. Käin kolm kuni neli korda nädalas ujumas ja paar korda nädalas mägedes tempokalt kõndimas. Mägedesse saan minna kõndima otse oma maja juurest. Tavaliselt teen 5,5 km ringi, mis viib esialgu umbes700 m allamäge, edasi on 2 km ühtlast tõusu kuni Butakovka looduspargi alguseni ning siis tagasi ja kõik see toimub 1330 - 1470 meetrit üle mere pinna.

Ujula on ikka seesama, mille ma juba esimestel päevadel siia kolides välja valisin. Klubi, milles ujula asub, on nime saanud kohaliku kommivabriku Rakhat järgi ja kannab nime: „Rakhat Fitness“. Keskuses on 25 m ja 50 m bassein, millelt mai kuus kilekatus maha võetakse. See tuletab mulle väga tihti meelde enda koolipõlve, kui Tartus Tähtvere linnaosas sai valmis esimene uhke 25m ja 6 rajaga avatud ujula. Ehk mõned praegused ja endised tartlased mäletavad seda veel? Alustasin selles vastvalminud ujulas treeninguid siis, kui veel basseinil katust polnd. Suvel oli seal mõnus ujuda, treener sai suve lõpuks pronksikarva pruuniks ja meie tugeva trikoopäevituse kehale, aga talvest tuleb pilt silme ette ühest külmetavast treenerist viltide, karvamütsi ja kasukaga. Külmal talvel auras soe basseinivesi sellise intensiivsusega, et aeg ajalt oli läbi aru näha vaid treeneri tume kogu. Imestan siiamaani kuidas peal ja kätel, mis pidid ikka vahest veest väljas olema, külm ei hakanud! Praegu hakkab küll basseinis ujudes kätel pisut jahe, kui soojakraade alla 20.

Eelmisel reedel peale treeningut sain tuttavaks Jelenaga, kellega ma ühel rajal ujusin. Tema küsis, kas ma ei tahaks osa võtta veteranide ujumisvõistlustest, kuna ujun väga hästi. Miks ka mitte, arvasin. Selliseid plaane olen ennegi mõlgutanud, aga infot selle kohta kahjuks pole leidnud. Jelena andis mulle paar telefoni numbrit, et ma saaks võistluste kohta täpsemat infot. Selgus, et võistlused on juba samal nädalavahetusel ja osavõtjate kirjapanek lõppeb reedel kell neli. Jõudsin registreerimisele vähem kui pool tundi enne nelja. Nad juba ootasid mind! Ähmiga panin kirja ainul kaks distantsi (100m vabat ja 100m selili), tegelikult oleksin võinud rahulikult veel paar varianti välja valida. Võistluste korraldajad olid väga rõõmsad, kuna suurendasin selles rahvusvahelises võistluses osavõtvate riikide arvu neljalt viiele, ehk siis osavõtjaid oli Kasahstanist, Turkmenistanist, Usbekistanist, Venemaalt ja nüüd ka Eestist. Üllatuseks olid korraldajad järgmiseks hommikuks kuskilt välja otsinud ka suure Eesti lipu, mis tänu minu tagasihoidliku isiku osalemise tõttu võrdselt teiste riikide lippudega need kaks päeva basseini lae all rippus. Uhke tunne oli küll! Osavõtjaid oli kokku 134, nendest ainult ligi veerandik naisi, aga paljud endised meistersportlased. Mina jäin võistlustega rahule, tulin oma vanuseklassis mõlemal distantsil esimeseks. Ehk siis – veni, vidi, vici (tulin, nägin, võitsin). Tõsi on muidugi see, et eakamatesse vanusegruppidesse jaguski ainult üks naine, nooremates vanusegruppides oli osalejaid pisut rohkem. Kokkuvõttes oli tore nädalavahetus.

Suured tänud tähelpanelikule Jelenale ja kõikidele võistluse korraldajatele!