Minu Almatõ: Almatõ loomaaed. Aga kus on irbis?

Ilmad septembri keskel on suviselt soojad, päeval lähenevad temperatuurid ikka 30 kraadi lähedale ja roosid õitsevad veel täie hooga. Tundub, et siinne kliima sobib suurepäraselt erinevatele roosisortidele. Erivärvilised õied kaunistavad linna parke ja haljasalasid kevadest hilissügiseni. Sügisest saab aimu ainult küpsetest viinamarjadest meie aias ja sellest, et hulgaliselt on taas lepatriinud tuppa tungima hakanud ning Almatõ linn on valmis järjekordseks õunafestivaliks - Applefest 2016.

Aga enne, kui sügis hooga pihta hakkab, veel meenutusi augusti kuust, kui meil Arti vanemad ja väike sugulane Joosep külas olid. 23. augustil lähme külalistega koos Almatõ loomaaeda. See asub linna idaosas Kok-Tobe mäe põhjanõlval. Esimesed külastajad võeti vastu novembris 1937.a ehk Almatõ loomaaed on kaks aastat vanem kui Tallinna loomaaed. Kui nüüd veel numbritest rääkida, siis loomaaed asub 21 ha maaalal (Tallinna loomaaial on 98 ha, nendest hetkel aedikute all 26 ha). Kollektsioonide arv on pisut väiksem: Almatõ loomaaias umbes 400 liiki ja üle 5000 isendi, Tallinnas vastavalt 600 liiki 7700 isendiga.

Vaatamata väiksemale territooriumile jäi loomaaiast päris hea mulje, enamus loomade elupaigad olid piisavalt suured (lõvidel, valgel ninasarvikul, kaelkirjakutel, kängurudel), aga oli ka Tallinna loomaaiale sarnaseid nn ajutisi puure, kus loomad närviliselt edasi-tagasi kõndisid. Silma hakkas väga suur kulliliste, pistrikute ja kotkaste kollektsioon. Kuid Tallinna loomaaia uhkele sõraliste kollektsioonile ei ole siin küll midagi vastu panna. Minu eesmärk oli üles otsida Kasahstani ja Almatõ sümbol – lumeleopard ehk irbis. Kuna otsingud tulemusi ei andnud, uurisin lõpuks kohaliku töötaja käest, kust seda haruldast looma leida võin. Sain poliitiliselt korrektse vastuse, et loomaaed tähistab järgmine aasta oma 80-ndat juubelit ja seoses sellega toimuvad rekonstrueerimistööd ning irbist kahjuks külastajad hetkel näha ei saa. Kodus guugeldades leian aga pikema ja päris kurva seletuse lumeleopardi puudumise kohta Almatõ loomaaiast. Nimelt ajavahemikul 2002 – 2014, mil irbised seda loomaaeda oma kohalolekuga kaunistasid, on kehvade hoiutingimuste tõttu erinevatel aegadel hukkunud kuus isendit. Lumeleopardi puur oli paigutatud jõe äärde, kus oli alaline niiskus ja loomad haigestusid, diagnoosiks kahepoolne kopsupõletik. Nende kurbade sündmuste tõttu on oma töökoha kaotanud juba kolm loomaaia direktorit. Nüüd on lõpuks olemas rekonstrueerimisplaan, mis peaks rohkem arvestama erinevate loomade elamistingimustega. Selle koostas paljusid loomaaedu aidanud kuulus saksa arhitekt Peter Razbah. Aga vabas looduses on see haruldane loom käesoleval aastal juba mitu korda Almatõ lähedal veebikaamera ette sattunud.

Ka meie maja õunapuuaiast on sõna otseses mõttes looma-aed saanud, mitte loomade aed. Juba pikemat aega käib aias muru niitmas ehk keha kinnitamas üks küla paljudest vabalt ringi hulkuvatest mullikatest.