Minu Almatõ: Kapshagay, Tamgaly Tas

Peale kolmekuulist suvist pausi olen taas Almatõs. Jõuame augusti alguses suvepuhkuselt tagasi ajaks, kui õunapuude oksad peaksid magusatest viljadest lookas olema, aga sel aastal see kahjuks nii ei ole. Slavalt saame teada, et juuni-juuli on erakordselt vihmased olnud, mis on soodsat mõju avaldanud igasugustele õunapuu kahjuritele – lehed on puudel kortsu tõmbunud, lehe servad äranäritud või sootuks nahka pistetud, okste vahel on näha tohutul hulgal hõbevalgeid võrgendeid, õunu on puudel mõned üksikud, needki väikesed ja juba krimpsus. Külas ringi kõndides on mõnest puust ainult raagus oksad järgi jäänud. Vihmaga mägedest allavoolanud tulvaveed on uuristanud tee äärtesse teravate asfaldiservadega 20 cm sügavused kraavid. Loodusjõududele on alla vandunud ka külast läbiva Butakovka jõe kaldad. Nüüd saan aru kivimüüriga rangelt raamidesse pandud jõesängi olulisusest, vastasel juhul oleks jõgi juba ammu oma rada voolanud.

Mis siis selle kuuga, mil ma Almatõs olen olnud, huvitavat juhtunud on? Augusti keskpaigast tulid meile külla Arti vanemad koos lapselaps Joosepiga, sai palju ringisõidetud: Tamgaly Tas, Suur Almatõ järv, Butakovka looduspark, Almatõ loomaaed, Shymbulaki suvine suusakeskus, Sharyni kanjon, Kõrgõstan...

Aga nüüd siis kõigest järgemööda.

Esimese väljasõidu teeme laupäeval 20.augustil Tamgaly Tas kaljujooniste juurde. Sõidame sinna mööda pooleliolevat kiirteed, mis peaks siiski juba sel aastal valmis saama, kuni Kapshagay linna ja samanimelise veehoidlani ning sealt keerame juba väiksemale teele. See umbes 100 km pikune kiirtee lõik on osa suuremast projektist, mida ehitatakse kuni Hiina piirini välja. Mõlemal pool kiirteed laiutavad suurtel kruntidel luksuslikud kasiinod. Põhjus lihtne - Almatõs on kasiinod keelatud, seetõttu ongi need uhked ehitised Kapshagay linna äärde koondunud. Piirkona on hakatud kutsuma Kaz Vegaseks. Kapshagay veehoidla on aga Kasahstani üks suuremaid kunstlike veekogusid. Selle eesmärk oli Ili jõele hüdroelektrijaam ehtiada. Tamm sai valmis 1969. aastal ja siis hakkas reservuaar aelglaselt täituma, mis kestis üle 20 aasta. Nüüdseks on see 180 km pikune ja 22 km laiune veehoidla almatõlaste üks armastatumaid suvituspaiku. Lisaks pakub järv paljude vee- ja niisutussüsteemidega leevendust kuivas põllumajandus piirkonnas.

Jätame järve ja kasiinode külastuse vahele ja suundume mööda stepiteed kaljujooniste poole. Seekord vaikust ja rahu, mida eelmine kord siin kogesime, me eest ei leia. Rahvast ja telkijaid on palju, kõlab vali muusika. Üks reisiseltskond on nutikalt presentkatuse tõmmanud üle kõigile mõeldud alaliste piknikupinkide ja laudade, moodustades oma autopargi ja telkidega lausa väikese linnaku ning seda otse kaljujooniste kõrval. Et neid iidseid jooniseid näha, peame ronima üle telginööride ja laveerima avatud autouste vahel. Lisaks vaatame ja teeme pilte üle jõe olevast kindlusest, millest ma juba eelmine aasta kirjutasin, päästame jõest kilekotti kinni jäänud konna ja otsustame siis tagasi Almatõsse sõita, et tähistada väärikalt Eesti taasisesisvumispäeva. Tee pealt ostame arbuusi ja imemaitsvat melonit.

Suurest Almatõ järvest kirjutan juba järgmises postituses.