Minu Almatõ: Rikas ja vaene Kõrgõstan

Augusti viimasel nädalavahetusel võtame külalistega ette sõidu Kõrgõstani Issõk-Kuli järve äärde. Oleme sellest riigist palju kiitvaid sõnu kuulnud. Maja perenaine on aastaid suvel seal erinevates kohtades puhanud, ka Slava armastab seal puhkamas käia ning temalt saamegi soovitused nii ööbimise kui ka selle kohta kuidas sinna sõita. Valime pansionaadi, millel uhke nimi „Marco Polo“, saanud nime kuulsa Itaalia ränduri ja maadeuurija järgi, kes selles piirkonnas (nn Siiditee) oma onu ja isaga 13. sajandil ringi rändas. Almatõst Issõk-Kuli järve äärde saab sõita kahte erinevat teed pidi, esimene on pisut pikem üle 600 km ja läheb Bishkekist mööda ning on põhiline trass Kasahstani ja Kõrgõstani vahel. Teist teed kasutatakse vähem, see läheb teiseltpoolt järve, on umbes 150 km lühem ja huvitavama loodusega. Väikese arutelu järel valime lühema teekonna, kuigi peame piiripunkti jõudma enne kella kuut õhtul (Slava info on see, et punkt on avatud ainult kella 9-18).

Artil on reede hommikul veel üks üritus, millest ta kindlasti osa võtma peab ja me lepime kokku, et alustame linnast sõitu pisut enne kella kahte, siis peaksime ilusti graafikus olema. Kell aga tiksub minuteid üle kahe, Arti ürituse lõpp venib ja me saame linnast alles poole kolme ajal minema. Nüüd läheb kiireks, sest piiripunktini on umbes 300 km ja teekond läbib mitmeid linnasid, kus sageli politsei patrull väljas ja tuleb olla väga tähelepanelik. Esimest linna läbides oleme just suurt ristteed ületamas, kui näeme kuidas politseinik peab armutult kinni kõik autod, kes parempoolsest reast ristmiku ületavad ja tema kaastöötaja suhtleb nn liiklusrikkujatega patrullautos, sinna on lausa järjekord tekkinud. Põhjuseks selgitati, et parempoolsest reast võib ainult parempööret sooritada. Kuidas see meie jaoks lõppes polegi nii tähtis, oluline on see, et kaotame 10-15 minutit väärtuslikku reisiaega. Muide, tagasisõites vaatame selle ristmiku uuesti üle ja sellel puudub igasugune keelav märk parempoolsest reast ristmiku ületada või suunav märk: „kohustuslik sõidusuund“ ehk teisisõnu, patrullauto oli lihtsalt rahateenimise eesmärgil väljas, teades kindlalt, et inimesed kiirustavad reede õhtupoolikul koju või nädalavahetust veetma ja ei viitsi vaidlema hakata. Lihtsam on sellisel juhul mingi summa ära maksta ja otseloomulikult ei toetata kogutud rahaga maantee korrashoidu või uute teede rajamist. Jälgisin mõnda aega neid kinnipeetud autosid, millest autojuhid alistunult rahakott näpus patrullauto poole lonkisid, nagu läheks poodi sisseoste tegema. Millal ja kas üldse sellisele asjale lõpp suudetakse teha? Oleme ajahädas, Arti kiirustab ja teeb ühes järgmistest linnadest saatusliku vea, kui alustab möödasõitu väga aeglaselt sõitvast palgiautost ületades pideva joonega ala, mis on Kashastani mõistes ränk eksimus ja kohe näeme ka politseid! Kaotame taas 15 minutit reisiaega ja võimalus õigeks ajaks piiripunkti jõuda järjest kahaneb. Õnneks on varsti suuremad linnad läbi ja algab lõputu stepitee läbi maalilise Sharyni kanjoni. Kahjuks pole aega peatuda ja pilte teha, kuigi on veel väike lootus, et info piiripunkti sugemisest pole õige. Läbime viimase Kasahstani linna täpselt 17.40, aga meie andmetel on piirini veel 25-30 km. Kas ikka jõuame või peame öö stepiavarustes veetma? Peast käib läbi mõte, et oleks ikka võinud Bishkeki kaudu minna, seal ju piir kogu aeg avatud... Arti võtab autol tuurid üles ja kihutab läbi aukliku ning treppisõidetud, pea-aegu olematut kruusateed piiripunkti poole. Lõpuks märkame madalamal lauges orus keset tühja steppi majadekompleksi, oleme piiril 17.58 ja piirivalvuril on meid nähes kasahhi rahvusele omased tumepruunid mandlisilmad nii ümmargused, kui vähegi võimalik ning esimene lause peale tervitust on: „Te sõitsite väga kiiresti!“ Jõnks käib südamest läbi, kas tõesti tahetakse jälle trahvi teha?! Vastame, et pidime ju kiirustama, kuna punkt pannakse kohe kinni. „Teil on õige info, piiri suletakse kell 18. Me kuulsime kaugelt, kuidas te tulite! Mürin oli väga suur ja tolmupilv ka!“ jätkab mundrimees sõbralikku vestlust ning minu silmade eest käib läbi filmijupp kuidas piiril meie tulek välja võis näha: vaikne õhtupoolik, inimtühi stepp, piirivalvurid hakkavad oma tööpäeva lõpetama, kui äkki kostab orus olevasse piiripunkti tugev mürin nagu algaks maavärin või oleks äike kuskil, siis tõuseb mäe tagant esile tihe tolmupilv ja seejärel kihutab mäest alla must džiip, millel rattad vaevu maad puudutavad just kui Dakari ralli viimasel etapil või märulifilmi tagaajamisstseenis, ainult puudu on teised autod...

Ületame Kasahstani ja Kõrgõstani piiri viperusteta, sõbralikkuse võtmeks on vene keele oskus, mida kõrgelt hinnatakse. Edasi pole teel enam mingeid takistusi, jõuame Marco Polo pansionaati pisut enne kella üheksat õhtul.

Kristallselge veega Issõk-Kuli järv

Laupäeva hommik. Vaatame pansionaadis ringi, maa-ala on suur, rohelusse uppuval territooriumil on kahe- ja kolmekorruselised erineva arhitektuuriga majad. Issõk-Kuli järv on tuulevaikuses peegelsile, taamal üle järve läbi päikese vine on näha lumiste tippudega mäestik, mis on Tjan-Shani põhjapoolseim osa Ile-Alatau, linnulennult üle mägede asubki Almatõ. Meie päevapakett sisaldab ka kolme toidukorda ja kuigi Slava seda väga soojalt ei soovitanud, otsustame esimesel päeval hommikusöögi ära proovida. Mis sellel ikka nii hullu saab olla? Aga peame tunnistama, et siin on pansionaadil tõsist arenguruumi. Valikus on maitsetu tatrapuder ja eelmisel õhtul valmistatud külmad pannkoogid, milles tõenäoliselt vaid kaks komponenti - vesi ja jahu, peal törts vedelat kuivamise märke näitavat hapukoort, lisaks on laual kuivad saiaviilud ja natuke võid. Sellises kliimas, kus tomatid-kurgid ise kasvavad, võiks ikka midagi värsket laual olla.

19.sajandil ehitatud vene ortodoksi kirik Karakoli linnas

Otsustame järgmistest toidukordadest loobuda ja suundume lähimasse linna nimega Karakol, mis on saanud oma nime linna läbiva samanimelise jõe järgi. Erinevatel aegadel on linna nimeks olnud ka Przhevalsk. Linnast leiame inimtühja kohviku, kuid saame tõelise elamuse maitsvast omletist, meega pannkookidest ja heast kohvist. Peale hommikusööki vaatame natuke linnas ringi, teen pilte ajaloolisest puidust kirikust ning siis suundume mägedesse. Proovime autoga sõita nii kaugele, kui tee kvaliteet veel kannatab ja peatume ühe maja juures. Saame maja peremehega kaubale parkimise osas ja alustame oma matka mööda teed, mis kulgeb paralleelselt maalilise mägijõega. Mõnda aega kõnnib meiega kaasa ka kohalik majaperemees, kes räägib riigi poliitilisest olukorrast, demokraatiast, inimeste vaesusest ja maapõues leiduvates rikkustest. Käänuline mägijõgi ja ümbruskonna loodus pakub pildistamisrõõmu iga saja meetri tagant. 15 km matkarada viib mägedesse, mille lõpp-punktiks on ööbimisvõimalusega turismikeskus. Kogu teekonda me seekord ajanappuse tõttu ette ei võta.

Karakoli turg

Peale lõunat pöördume tagasi, ostame Karakoli turult olematu hinnaga väga magusaid maasikaid ja metsikuid aprikoose (5 liitrine ämber maasikaid on 200 somi ehk umbes 2.50 eurot, samasse hinnaklassi jäävad ka aprikoosid) ning sõidame pansionaati Issõk-Kuli järve mõnusid nautima. Järv asub 1607 m üle mere pinna ja on suuruselt maailma mägijärvedest teisel kohal, selle pikkus on 162 km ja laius 60 km, keskmine sügavus on 278, aga kõige sügavam koht on ligi 700 meetrit. Augusti kuuks on järv jahedalt karastava temperatuuriga, kus mõnus ujuda ja avastan, et vesi ei tee silmadele liiga, sest on kergelt soolane. Hiljem saan teada, et järve soolasus on 0,6%, mis on üsna sarnane pisaravedelikule. Järve nimi tuleb kirgiisi keelsest sõnast „soe järv“ ja kuigi see on aastaringselt ümbritsetud lumiste mäetippudega, ei jäätu Issõk-Kuli järv tänu tema soolsusele kunagi ära.

Issõk-Kuli järv

Õhtune Issõk-Kul

Pühapäeva hommik. Teeme veel karastavad suplused järves ja algabki tagasisõit Almatõsse. Karakolist leiame tripadvisori järgi parima soovitusega hommikusöögi koha. See on hubane kodune kohvik ja toit maitsev. Kohviku seinal ripub maakaart, kus ära märgitud kõikide külastajate koduriigid. Paneme pidulikult mägi ka Eesti kohale. Peale hommikusööki käime Karakoli turult läbi ja ma ostan terve ämbritäie metsikuid astelpaju marju, mis siin igal pool mägedes kasvavad. Võrreldes maasikatega on hind pisut kallim, 5 liitrit marju on umbes 7 eurot, samas on neid ka pikkade teravate asteldega okstelt keerulisem korjata. Tagasiteel on aega ümbrust vaadata, see on tõesti imeline: sametrohelistel inimasustustest puutumatutel mäenõlvadel mitmesajapealised lamba- ja hobusekarjad, tee kõrval looklemas mägijõgi. Kõrgõstan on väga roheline maa ja suvised teperatuurid võrreldes Kasahstaniga veidi inimlikumad, temperatuur kekssuvel jääb 27°C juurde ja talvel mõned kraadid alla nulli, kõrgmägedes on muidugi teperatuurikõikumised suuremad. Aeg-ajalt on teede ääres mesinikud oma tooteid pakkumas, mee erinevaid sorte on palju, sõltuvalt taimede õitsemisperioodist ja hinnad kaks korda odavamad kui Eestis. Saame keset mesilaste suminat proovida erinevaid meesorte ja meie lemmikuks osutub tugeva aroomi ja maitsega barbarissi mesi.

Roheline Kõrgõstan

Kuigi Kõrgõstan on Kesk-Aasia riikidest kõige vabam ja demokraatlikum, on see maa ka üks vaesemaid regioonis. Ligi 40 % elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Kõige tähtsam majandusharu on põllumajandus, aga palju sõltub majandus ka kulla ekspordist. Kõrgõstan on rikas oma kauni looduse poolest. Kõik, kes seda maad on külastanud, on vaimustuses võrratust loodusest ja lahketest inimestest. Väidetavalt on Kõrgõstan rikas ka erinevate maavarade poolest, aga kahjuks on seda kõike keeruline maapõuest kätte saada.

Taas tagasi Kasahstani territooriumil on meil seekord aega Sharyni kanjoni juures peatus teha. Ühes teeäärses parklas saame proovida kumõssi (hapendatud märapiim) ja ostame kaasa traditsioonilist Kasahstani kuivatatud juustu. Kuivatatud juustud on päris head, aga peab tunnistama, et kumõssi maitse on pehmelt öeldes harjumatu. Edasi laabub meie reis Almatõsse ilma viperusteta, ainult järgmisel hommikul avastame, et auto tagumine rehv on täiesti tühi. Hea, et see teel Kõrgostani ei juhtunud....