Minu Almatõ: Muutused linnas ja külas

Armas lugeja, olude sunnil olen Kasahstanist ja Almatõ linnast eemal olnud rohkem kui kolm kuud, seetõttu pole ka pikalt teieni uusi postitusi jõudnud. Nüüd olen tagasi siin seitsme maa ja mere taga ja elu hakkab tasapisi oma tavalisse rütmi minema. Taas pean kurbusega tõdema, et eelmise aasta lõpuga sai läbi üks pikk ja armas etapp minu elus. Enam ei saa ma tunda oma peos ema sooja kätt ja oma vanematest saan rääkida kahjuks ainult mineviku vormis...

Kui siit septembris lahkusin, oli Almatõs suviselt soe ja looduses sügise märke veel vähe näha. Nüüd on neoontulede valguses talvine linn pidurüüs (nädalavahetusel olid vana kalendri jõulud) ja valmis on saanud mitmed uued modernsed hooned, kaasa arvatud uhked multifunktsionaalsed spordikompleksid ja sportlasküla. Algab ju jaanuari lõpus Almatõ selle aasta suursündmus – 28-s Taliuniversiaad Almatõ 2017 ehk ülemaailmsed talvised üliõpilasmängud. Ootan seda põnevusega, ehk õnnestub ka mõnda võistlust vaatama minna. Lisaks on linnatänavatele ilmunud täiesti uus atraktsioon - rendijalgrattad, need samad, mis mujal Euroopas juba populaarsust on kogunud. Kas see idee ka Almatõs omaks võetakse, on veel vara öelda, hetkel ju talv. Tegelikult on ka suvel siin jalgrattaga päris keeruline liigelda, puudub korralik jalgrattateede võrgustik ja tavalisse linnaliiklusesse kaherattalisega sukelduda tundub mulle hetkel hullumeelne ettevõtmine olevat. Aga rendihinnad on küll odavad: pool tundi tasuta (muide ametlik kodulehekülg reklaamibki renti pooletunniste tsüklitena, siis saab ju tasuta!), 1 tund 100 tenget ehk umb. 30 eurosenti, kaks tundi 250 tenget ehk 72 eurosenti, kolme tunni hind 500 tegnet ehk 1.43 eurot. Kui on mõte pikemalt rattateenust kasutada, siis ühe kuu abonoment maksab 1000 tegnet ehk pisut alla kolme euro ja aastane 10 000 tenget ehk 29 eurot. Kokku on 50-s renditerminaalis 273 jalgratast ja detsembrikuu statistika almatybike.kz kodulehelt ütleb seda, et rentijaid oli 50 ning laenutuskordi kokku üle tuhande. Eks aeg näitab, kui populaarseks see osutub.

Ka meie külas on mitmed majad valmis saanud, aga kuidas need arhitektuuriliselt välja näevad pole kahjuks näha, sest maju ümbritseb taas meetritesse kõrguv tara. Eelmine suvi-sügis käis küla ühel teelõigul korralik asfalteerimine, paigaldati kaitsepiirdeid mäest alla voolavale mägijõele ja vahetati lagunenud ning viltuvajunud aiad uute vastu. Hiljem selgus ka selle agaruse põhjus, nimelt meie külas sai valmis uusehitis, kuhu väidetavalt kolis sisse riigi „esimese mehe“ lapselaps. Talvel on kontrastid teiste küla teedega veel rohkem näha, kuna seda teelõiku puhastatakse lumest piinliku korrektsusega. Kuigi see lõhnab nn onupojapoliitika järgi, on kasud sees ka teistel küla elanikel, kes seda tänavat kasutavad.

Minu eemalolek Almatõst on olnud piisavalt pikk ja ehmatusega avastasin, et meie kodustatud kass nimega Saba on selle ajaga taas peaaegu metsistunud, esimesel päeval ei tundnud ta mind ära ja jooksis minema. Kas tõesti on kassidel nii lühike mälu? Järgmisel päeval oli Saba muidugi ukse taga ja kõik näis olevat nagu enne. Hätta see hiirekelder siin külas ei jää, Saba on endale peale kasvatanud korraliku talvekasuka ja karvkatte tihedus näitab ainult head toitumust. Lisaks leidsin oma viimaseid postitusi lugedes, et pole veel jõudnud kirjutada suvisest reisist Kõrgõstani. Luban seda lähiajal kindlasti teha.