Minu Almatõ: Meie küla linnud

Vaatasin aastataguseid pilte ja pean nõustuma ütlusega: „Aastad pole vennad“. Eelmisel aastal avasime grillhooaja 10. jaanuaril, ilmad olid täis päikest ja temperatuurid meie rõdul sellised, et sai rahulikult T-särgiga väljas istuda. Tänavune talv on olnud oluliselt külmem ja lumerohkem ning seetõttu tekkis mul tunne, et oleks vaja lindudele lisa toitu panna.

Improviseeritud linnumaja

Toidupoodides ringi vaadates ma spetsiaalset linnutoitu tuvastada ei suutnud, rääkimata linnumajadest. Õnneks on müügil erinevaid seemneid, nii koorega kui ka ilma. Kodus valmistasin plastmasspudelist lindudele söögikoha ja riputasin selle koos seemnetega rõdule, nii et suuremad linnud ligi ei pääseks. Kahjuks ei osanud tihased minu meistriteost vääriliselt hinnata ja linnumajas jäi toit puutumata, pidin seemned lihtsalt rõdu ääre peale puistama. Esialgu oli vaid mõni julge tihane, kes ettevaatlikult päevalille- ja kõrvitsaseemneid proovis, nüüd ei jõua ma rõdu ust veel kinni panna, kui parv on kohal ja lisatoit kaob hämmastava kiirusega. Ka varesed, harakad ja musträstad on aru saanud, et aeg-ajalt serveeritakse rõdu ääre peale tervislik seemnesegu. Pühapäeval aga sadas lakkamatul lund ja mul polnud mõtet rõdu äärele seemneid puistata, kuna need kattusid kohe paksu lumevaibaga. Seetõttu otsustasin uuesti linnumaja üles riputada ja tänu nirule ilmale said tihased üsna kiiresti aru, kust toitu kõige kergem kätte saada.

Faasan meie aias

Lisaks on sel aastal päikeseliste ilmadega meie aeda külastama hakanud kummalised, kodukanast veidi suuremad linnud. Korraliku linnuvaatluse ja kõikvõimsa google abiga tuvastasime, et need on faasanid. Üks faasan, kes meie aias sageli käib, lonkab pisut. Mõned päevad tagasi nägin aknast naljakat vaatepilti, kuidas harakas lonkava faasani juures häälekalt sõna võttis ja siis äkki tema pikka sabasulge sikutama hakkas. Huvitav, kas tegemist oli lihtsalt tülinorimisega või soovis harakas end võõraste sulgedega ehtida?

Proovisin faasanitele mitmeid kordi lähemale hiilida, et pilte teha, aga iga väiksemagi krabina peale tõstavad linnud pea püsti ja hetk hiljem on nad juba tiibade sahinal ära lennanud. Kevade lähenedes on isaslinnud üha enam plõksuvaid häälitsusi tegema hakanud.

Meie külas elab kas „tuvitädi“ või „tuvionu“, ma täpselt ei tea, pole tuvide omanikku näinud, küll aga laseb ta linnud paar korda päevas oma tiibu sirutama. Seda vaatepilti on päris vahva jälgida ja need pole mingid koledad nn Balti jaama tuvid, vaid ilusad hoolitsetud sulestikuga valged või must-valged kirjatuvid. Kui linnud puurist välja lastakse, siis hakkavad nad koos kõrgel õhus tiire tegema, aeg-ajalt tõuseb mõni tuvi lennusalgast veel kõrgemale ja teeb alla laskudes tagurpidi salto, vahest ka toppeltsalto. Miks nad niimoodi teevad, ei oska ma öelda. Mõned korrad oleme näinud ka kaljukotkast kõrgel üleval küla kohal liuglemas ja siis piisab ainult ühest vilest ning tuvid teavad, kuhu peitu tuleb pugeda. Suursugune Kasahhi rahvuslind kaljukotkas väärib aga eraldi pikemat kirjutist.

Tuvide lend küla kohal

Lisaks on sel aastal hommikuti kuulda rähni täristamist mäenõlval.

Minu lemmik siinsete lindude seast on vaieldamatult india kuldnokk ehk afganistani kuldnokk, eesti keeles ka mainakuldnokk, kes on Kasahstanis võõrliik, kuid väga hästi kohanenud linnaeluga. Mainakuldnokk on pisut suurem, kui harilik kuldnokk ja tal on naljakalt suured jalad. Kevad-suvisel perioodil ilmuvad nad meie aeda, teevad lärmakat häält ja lendavad alati paaris. Lind ise on tumepruun, aga tiibadel on lumivalged suled, mis lendu tõustes efektselt nähtavale tulevad, tal on kollane nokk ja sama värvi laigud silmade ümber. India kuldnokka peetakse väga targaks, kes on sageli kahjuks kodudes ka puurilinnuks. Noorele linnule on kerge selgeks õpetada sõnu ja lühemaid fraase, teda peetakse üheks paremaks jäljendajaks lindude seas. Mainakuldnokk võib kerge vaevaga ära õppida koera haukumise, kanade kaagutamise või varese kraaksatused. Aiapidajatele need linnud muidugi ei meeldi, sest lisaks putukatele võivad nad igasuguse süütundeta nahka pista terve aia marjasaagi.

Niipalju siis meie küla lindudest. Üks hommik aga vaatas köögi aknast sisse orav, tuli ka vist seemnetega maiustama.

PS Lisasin eelmise aasta septembri postituste juurde ka kirjutise meie seiklustest Kõrgõstani, pealkirjaga "Rikas ja vaene Kõrgõstan" kel soovi ja aega saab lugeda siit:

http://minualmaty.blogspot.com/2016/09/rikas-ja-vaene-korgostan.html